Järjekordne failure

Nii nagu ma iga nädala alguses hakkan aktiivselt tubli söömiskavaga peale, nii iga jumala nädala lõpus lõppeb see ülesöömisega. Mõtlesin just, et novembris peaks ju ikka asja saama, kuid tegelikkus on hoopis midagi muud, arvestades et on vanaema ja õe ja isa sünnipäevad just novembri alguses. Mulle tundub, et kõik vanaemad on ühtmoodi kodeeritud: toida külalisi niikaua, kuni nad reaalselt lõhkevad, pluss paki ülejäägid kaasa. Ja nüüd ma siis istun oma diivanil nagu rase part ja ei suuda üldse liigutada, samuti on mul homse päeva 3 käiku ka külmkapis olemas.

Ilmselgelt ei saa mul kunagi super enesekontrolli olema, kuid ma ei saa ju ometi alla anda – ehk üks kord jõuab kohale ka see päev, mil ma saan saledamaks 😀

Ega vahepeal ei olegi palju jõudnud korda saata, ikka rohkem niisama rahulikult tiksun. Eile käisime Ste ja tema töökaaslase ja tolle tüdrukuga kinos vaatamas “Before I Go To Sleep”. Üleüldiselt oli sarnasesse “auku” nagu “Gone Girl”, kuid siiski äärmiselt ootamatu lõpuga. Enamikes filmides, kui naisega midagi juhtub, siis.. “husband did it”, siis selles filmis oli päris vägev plot twist. Nende jaoks, kes seda veel vaatama minna ei ole jõudnud ma spoilerit tegema ei hakka, kuid minu arvates oli küll päris väärt filmiga tegemist. Pärast filmi läksime veel St. Patrikusse istuma ja niisama kella üheni juttu rääkima.

Vahepeal sain ka Maze Runneri teise raamatu “Scorch Trials”-iga ühele poole. Eks ma olen veidi nerdy ning seetõttu läheb mulle maagia, fantaasia ja muu jama ääretult hästi peale. Maze Runneri saagat on põnev lugeda, sest ma kujutan ette et mõne aja pärast on täitsa võimalik, et midagi sellist juhtub ning minu jaoks tundub see reaalse tuleviku versioonina (muidugi mitte veel niipea, kuid mõni generatsioon hiljem – miks mitte?).

Scorch Trials on siis WICKEDi testi teine osa, mille eelmises testis elusana lõpetanud peavad läbima, et jõuda kauaoodatud lõpuni.

Algab raamat sellega, et poiste toa akna taga tõuseb mäsu ning Flare’i (viiruslik haigus, mille kandjad muutuvad samm sammult hullumeelseks, kuni lõpuks puudub neil igasuugne ratsionaalselt mõtlemise võime) põdevad inimesed üritavad sisse tungida, mille peale poisid toast põgenevad ja seejärel avastavad, et neid päästnud inimesed on kõik surnud ja ripuvad köitega laes. Theresa on kuhugi müstiliselt kadunud ning tema asemel on poiste grupiga liidetud Aris, kes enda jutu järgi elas tüdrukute grupiga teises labürindis. Peagi pärast sellist ootamatut sündmuste kulgu ilmutab end neile üks roti näoga mees, kes kuulutab, et neil kõigil on Flare, kuid mitte veel nii kaugele arenenud ja neil on võimalus endid päästa, kui kõnnivad 100 miili põhja poole.

Terve raamat siis kirjeldabki grupi “matka” läbi kõrbe, siis läbi mahajäetud linna, mille käigus läheb nii mõnigi asi valesti ja põnevust jagub küllalt. Ma usun, et kõigile neile, kellele meeldis “Hunger Games”-i triloogia, meeldib Maze Runner ka. Mu kallis mees tellis mulle järgmise raamatu ja ühtlasi ka triloogia viimase osa mille ma üsna pea plaanin laiali lammutada, sest ma lihtsalt PEAN TEADMA, millega lugu Thomase jaoks lõppeb. Samuti on sama sarja all ka neljas raamat, kuid see on pigem raamat sellest, kuidas see Flare alguse sai ning kuidas WICKED alustati.

Arvatavasti, kui ma selle sarjaga ühele poole saan, siis võtan plaani Hunger Gamesi triloogia või midagi muud uut põnevat, näiteks nagu Divergent’i raamatud. Minu meelest on raamatu lugemine üks suurepärane võimalus hägusest ja hallist sügisilmast pääsemiseks ning mida põnevam ja kaasahaaravam, seda parem 😀

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s