Jõulutunne

Ma juba mitmendat päeva siin koen ja mõtlen, et tahaks ju ometi blogida, aga millest või kellest, seda ei tea. Ilmselgelt ei olegi mu elu 100% põnev kogu aeg, kuid tahaks ju ometi mingisuguseid mõtteid kirja panna. Nende mõtetega on muidugi selline nali, et need mõtted, mis oleksid väärt kirja panemist lähevad väga kiiresti meelest ära ning kohe kindlasti pole need meeles siis kui ma reaalselt arvuti kätte võtan ja asjaga tegelema hakkan.

Novembrikuu on peaaegu, et otsakorral ning sel aastal kibelen ma hirmsasti jõulukaunistusi ostma. Eelmine aasta läks see jõuluaeg nii kiiresti mööda ja ausalt öeldes väga seda jõulutunnet ei olnud. Ei teagi, mis minu jaoks sel aastal teisiti on, kuid tahaks ikka kuulikesi ja valgustust ja kõike ilusat. Kuna meil kaks Luciferi kodus on, siis ilmselt midagi kuuselaadset ei saa üles panna, küll aga mõtlesin, et võiks osta klaasist vaasi ja selle värviliste kuulikeste ja ka tulukestega täita, niiet lõpptulemus oleks midagi sarnast:

Arvatavasti hakkavad pealmised kuulid sealt vaasist kaduma, kuid loodetavasti püsivad need paremini ühes kohas/tükis, kui kuusepuu seda teeks. Küünlaid põletan ma väga innukalt juba mitmeid päevi ning vaikselt hakkavad Facebooki tekkima pildid, kuidas inimesed juba piparkooke vorpima on hakanud. Mmmm.. Sel aastal võtame ka selle endale plaani!

Kui see palgapäev lõpuks kätte jõuab, siis ma plaanin teha Jyskis paar tiiru ja vaadata, mis käppa jääb 😀 Üritasin internetist leida mõnda poodi, kust saaks klaasist põrandavaase, aga hetkel ei jäänud midagi silma.

Ilm on viimased kaks päeva olnud ka vastav ning mõneti ootaks juba lund. Osav nagu ma olen, õnnestus mul panna rehvivahetuse aeg just õigele nädalavahetusele, nii et nüüd saan südamerahus ringi klõbistada.

Ma ei oskagi oma õhtuga nüüd rohkem midagi väga peale hakata. Peaksin homseks midagi süüa tegema, aga ma kohe üldse ei viitsi oma kanni diivanilt püsti ajada, sest diivani peal pleedi all on nii hea soe. Selle asemel vaatan hoopis naljakaid kassivideosid ja olen niisama. Mees on mul nädalalõpuni öötööl, ehk siis teda mulle ka väga palju ei näidata 😦 . Kellel ka igav ja kellele kassid naljateevad vaadake ka julgelt.

Heade uudiste koha pealt niipalju, et ma olen söömise koha pealt siiani olnud ääretult tubli. Ei ole rämpsu näost sisse ajanud ning siiani olen ka päris mõõdukalt söönud ja Myfitnespali uuendanud. Jehuu! On lootust et enne jõule saab ilusasti “jõulusöömavormi”, ehk siis ilmselt pärast jõule olen samas vormis mis enne. Peaasi, et suuremaks enam ei paisu 😀

Can’t stop

Kui igalpool kajastub november kui Mo-vember, siis minu jaoks on küll tegemist Fat-embriga. Alates eelmisest nädalavahetusest ma lihtsalt olen kohustatud sööma. Okei, nädala algus ei olnud tegelikult üldse halb – esmaspäeval oli mul vaba päev, mis ühtlasi kujunes “ilu” päevaks, sest lõpuks ometi pärast peaaegu vist kahte aastat ma käisin juuksuris, kuid nädala lõpp läks nii käest ära, mis käest ära. Endal on ka suhteliselt piinlik ja alati on pärast suurt söömat sellised süümekad, aga no miks ma siis kurat seda söömist lõpetada ei suuda?

Kust leida sellist motivatsiooni, et ma tõepoolest suudan enda söömist jälgida ning sellekõrvalt veel ka regulaarselt muud trenni teha kui ainult ratsutamas käia? Anyone?

Üleüldiselt on see nädal päris kiiresti möödunud ning sain isegi paar vajalikku asja korda aetud. Ilmapoolest on küll väljas täiega ebameeldiv ning üks päev kui ma tööle jalutasin sain ma ootamatult läbimärjaks. Olgu… Mitte küll täiesti ootamatult, kuid aknast tundus õues ainult tibutavat, kuid kui ma välja jõudsin ja kõndima hakkasin, siis leidsin mind tuul ja paar tugevamat vihmasabinat. Õudne.

Sügisele mõeldes peaksin end vedama ka auto talverehve vahetama, sest ilmselt siis kui tõsiselt külmaks läheb on juba veidi hilja ja suure tõenäosusega ei saa ma koha pealt minema :D.

Sel aastal ma mõtlesin juba valmis, et ma tahaks korterisse jõulukaunistusi ka, aga arvestades et see juba järgmine kuu, siis ma tõesti ei tea, kust see raha võetakse. Nagunii on päris mitmeid asju tarvis järgmiseks kuuks ja jõulukingid ja nii edasi. Sellega seoses.. Tuleks endale selgeks teha lõpuks mida mehele kinkida ja no muidugi teistele pereliikmetele ka. Appi!

Järjekordne failure

Nii nagu ma iga nädala alguses hakkan aktiivselt tubli söömiskavaga peale, nii iga jumala nädala lõpus lõppeb see ülesöömisega. Mõtlesin just, et novembris peaks ju ikka asja saama, kuid tegelikkus on hoopis midagi muud, arvestades et on vanaema ja õe ja isa sünnipäevad just novembri alguses. Mulle tundub, et kõik vanaemad on ühtmoodi kodeeritud: toida külalisi niikaua, kuni nad reaalselt lõhkevad, pluss paki ülejäägid kaasa. Ja nüüd ma siis istun oma diivanil nagu rase part ja ei suuda üldse liigutada, samuti on mul homse päeva 3 käiku ka külmkapis olemas.

Ilmselgelt ei saa mul kunagi super enesekontrolli olema, kuid ma ei saa ju ometi alla anda – ehk üks kord jõuab kohale ka see päev, mil ma saan saledamaks 😀

Ega vahepeal ei olegi palju jõudnud korda saata, ikka rohkem niisama rahulikult tiksun. Eile käisime Ste ja tema töökaaslase ja tolle tüdrukuga kinos vaatamas “Before I Go To Sleep”. Üleüldiselt oli sarnasesse “auku” nagu “Gone Girl”, kuid siiski äärmiselt ootamatu lõpuga. Enamikes filmides, kui naisega midagi juhtub, siis.. “husband did it”, siis selles filmis oli päris vägev plot twist. Nende jaoks, kes seda veel vaatama minna ei ole jõudnud ma spoilerit tegema ei hakka, kuid minu arvates oli küll päris väärt filmiga tegemist. Pärast filmi läksime veel St. Patrikusse istuma ja niisama kella üheni juttu rääkima.

Vahepeal sain ka Maze Runneri teise raamatu “Scorch Trials”-iga ühele poole. Eks ma olen veidi nerdy ning seetõttu läheb mulle maagia, fantaasia ja muu jama ääretult hästi peale. Maze Runneri saagat on põnev lugeda, sest ma kujutan ette et mõne aja pärast on täitsa võimalik, et midagi sellist juhtub ning minu jaoks tundub see reaalse tuleviku versioonina (muidugi mitte veel niipea, kuid mõni generatsioon hiljem – miks mitte?).

Scorch Trials on siis WICKEDi testi teine osa, mille eelmises testis elusana lõpetanud peavad läbima, et jõuda kauaoodatud lõpuni.

Algab raamat sellega, et poiste toa akna taga tõuseb mäsu ning Flare’i (viiruslik haigus, mille kandjad muutuvad samm sammult hullumeelseks, kuni lõpuks puudub neil igasuugne ratsionaalselt mõtlemise võime) põdevad inimesed üritavad sisse tungida, mille peale poisid toast põgenevad ja seejärel avastavad, et neid päästnud inimesed on kõik surnud ja ripuvad köitega laes. Theresa on kuhugi müstiliselt kadunud ning tema asemel on poiste grupiga liidetud Aris, kes enda jutu järgi elas tüdrukute grupiga teises labürindis. Peagi pärast sellist ootamatut sündmuste kulgu ilmutab end neile üks roti näoga mees, kes kuulutab, et neil kõigil on Flare, kuid mitte veel nii kaugele arenenud ja neil on võimalus endid päästa, kui kõnnivad 100 miili põhja poole.

Terve raamat siis kirjeldabki grupi “matka” läbi kõrbe, siis läbi mahajäetud linna, mille käigus läheb nii mõnigi asi valesti ja põnevust jagub küllalt. Ma usun, et kõigile neile, kellele meeldis “Hunger Games”-i triloogia, meeldib Maze Runner ka. Mu kallis mees tellis mulle järgmise raamatu ja ühtlasi ka triloogia viimase osa mille ma üsna pea plaanin laiali lammutada, sest ma lihtsalt PEAN TEADMA, millega lugu Thomase jaoks lõppeb. Samuti on sama sarja all ka neljas raamat, kuid see on pigem raamat sellest, kuidas see Flare alguse sai ning kuidas WICKED alustati.

Arvatavasti, kui ma selle sarjaga ühele poole saan, siis võtan plaani Hunger Gamesi triloogia või midagi muud uut põnevat, näiteks nagu Divergent’i raamatud. Minu meelest on raamatu lugemine üks suurepärane võimalus hägusest ja hallist sügisilmast pääsemiseks ning mida põnevam ja kaasahaaravam, seda parem 😀