Mida Tallinnas teha on?

Nüüd jäi jälle pikem vahe kirjutamisesse sisse, aga mul pole tõesti vahepeal mahti olnud. Eelmise nädala lõpus tuli Ste perekond Eestisse ning muidugi tuli hakata kohe planeerima, et mida ja millal siis Tallinnas teha saab.

Esimese päeva mure oli suhteliselt murtud, sest lennuk tuli hommikul ning praktiliselt kohe pärast seda viisime nende asjad korterisse. Sel aastal nad meie juures ei ööbinud, vaid hoopis broneerisid korteri, et ennast mugavamalt ära mahutada.

Olgem ausad, kui sinna kohale jõudsime mõtlesin küll, et see on ikka täielik pommiauk ning veidi hirmutav oli. Samas, kuna vundamendi tööd olid parasjagu töös, siis oli lootust, et tegemist ei ole kõige hullema kohaga. Tegemist oli Torupilli Apartmentiga ning hinnaklass oli tõesti väga hea, arvestades et tegelikult asukoht oli praktiliselt kesklinna kõrval ja isegi jalgsi kõndimisega ei läinud meeletult kaua aega.

Õhtul oli Eesti vs Inglismaa mäng, kuhu said lausa paketipiletid ostetud, lihtsalt selleks, et terve pere koos saaks istuda. Püha jumal. Pole ühegi üritusega niipalju jama olnud kui nüüd sellega. Varasemalt olime need paketipiletid vastavalt kokku lappinud, kuid (enda lolli pea tõttu ka) ei olnud neid pileteid reaalselt vaadanud. Ostetud sai 3 täiskasvanu ja üks sooduspakett, mis tähendab, et igaks mänguks oli 3 täiskasvanu ja 1 sooduspilet. Nüüd, mis kell kuus välja tuli (1h enne mängu algust), et kõik Inglismaa mängu piletid olid mingil põhjusel välja prinditud 4 sooduspiletit ja kõik piletid ülejäänud mängudele olid täiskasvanupiletid. Jehuu tõesti. Pidin juba nagunii sinna kaasa minema igaks juhuks, et sisse saamisega probleeme ei oleks, kuid nüüd oli see kriitiliselt vajalik. Rääkisin oma juttu kolmes kohas enne kui mind juhatati kohapealasuvasse piletipunkti, kus üks vene neiu mind väga kiiresti aitama hakkas. Vabandas ja ütles, et sellist asja pole kunagi varem olnud. Kuna pileti ID numbrid ja kõik klappisid siis oli lugu väga loogiline ja aru saadav, ehk siis keegi ei arvanud, et ma mingit jama ajasin. Samal aja kui ma ootasin luurasid piletipunkti ümber nii mitmedki mehed, kes üritasid üleliigseid pileteid osta ja siis arvatavasti kallima raha eest välisfännidele müüa, üks neist kiitles seal, et ta juba paar tükki oli saanud.

Umbes 18.45 said asenduspiletid välja prinditud ning Ste ja suur osa ta perest läksid järjekorda seisma. Jõudsime Ste õega just meie maja juurde tagasi, et hakata talli minema (meie suured jalkafännid ei ole ju), helistas Ste mulle tagasi ja ütles, et piletid ei tööta ja neid ei saa skännida. OMG! Hakkasin siis tagasi jooksma ja ütlesin talle, et ta niikaua sinna piletipunkti tagasi läheks ja sealt küsiks. Ilmselt see oli kõige kiirem rekord, mis mul kodust A Le Coq Arenale jõudmiseks läks… Jõudsin vaevu kohale, kui Ste mulle tagasi helistas ja ütles, et kõik on korras ning nad said sisse. Tore.

Esmaspäev oli mul täiesti vaba niiet tuli hakata vaatama, mida tol päeval kõike teha saab. Kuna meid oli 6, üks meist oli alal 135cm ja mehe kasuema ei saa ka kõiki asju teha, siis olid valikud veidi limiteeritud. Pärast mõningast Googeldamist leidsime tõesti hea kohe ja minu meelest suurepärase rahalise väärtuse eest.

City Arena asub täitsa kesklinnas Tatari tänaval. Mõned teist teavad seda võib olla juba varasemast ajast ning tegelikkuses läks see oma eelmise omaniku käe all pankrotti. 15. septembrist sel aastal on see aga uuesti avatud ning nüüd on asjad üle võtnud taanlasest omanik, kes tahab sinna luua suurt mitmete ajaveetmisvõimalustega kompleksi. Muidu on nad avatud neljapäevast pühapäevani, kuid kokkuleppel saab ka teistel päevadel külastada. Ühele inimesele on sissepääsutasu €20 piiramatu ajalimiidiga, mis tundub mulle ülemõistuse odav ja uskumatu. Algselt olin üpris kindel, et me endale aega niiviisi kiiresti ei saa (helistasin neile kuskil kahe paiku päeval), kuid vastu võttis üks väga tore naisterahvas, kes lubas peatselt tagasi helistada ja teada anda. Kuna mu viimased klienditeeninduse kogemused ei ole väga head, siis olin juba peaaegu loobumas, kui ühtäkki näed.. helistaski. Saime aja juba kella kolmest ning meid võttis vastu see sama taanlasest omanik ise – rääkis isegi veidi eesti keelt ning tegelikult ma ei taibanudki, et ta EI OLE eestlane kuniks ta seda ise ütles (põhikõnelus toimus nagunii seltskondlikult inglise keeles). Omanik ise oli väga lahe – tegi seal nalja ja oli täpselt selline nagu mitme seikluspargi omanik olema peaks.

Minu enda vaieldamatu lemmik oli muidugi Segway, sest need on lihtsalt NII lahedad.

Segwayd

Kvaliteet ei ole kõige parem, kuid midagigi vähemalt. Seiklusrada oli pikem ja parem kui Megazone’i seikluspargis ning see oli tõesti selline asi, mida nii suured kui väiksed saavad nautida. Kes veel ei tea, siis Segway tootab tasakaalu põhimõttel ning need masinad suudavad sisetingimustes sõita ühe laadimisega 40 miili. Välitingimustes või nö off road tingimustes võib esineda mõningaid tõrkeid ning ka aku peab vähem aega vastu. Mõtlesin küll, et kui mina väga vanaks saan, siis ma tahan endale ka sellist. Mega cool oleks näha väikest vanatädi sellega mööda tuhisemas poekott seljas. Kahjuks ühe sellise korraliku riistapuu hind jääb sinna 7000€-9000€ piirimaile, mis on küll ääretult palju.

Kuna ma kardan meeletult kõrgust, siis mida paremat ma veel ette ei võiks võtta, kui sinna lae alla ronima minna. Eks ma olin veidi põnevil ka, sest me ei kujutanud ette, kuidas see täpselt tundub või millega ma täpsemalt hakkama saaks. Esimene “korrus” oli enamjaolt pandud seina äärde, mille toel ei olnudki kõige hullem liikuda, kuid see mis seal keskel oli jäi küll minust puutumata.

Ronimas

Veel üks kahtlaseväärtusega pilt… See ilmselt ei tundu kõrge, aga kuna maapind oli minu jaoks kaugel ning enamus neist osadest kõik kõikusid ja andsid väga ebakindla tunde, siis ma leian, et ma sain küll suure saavutusega hakkama. Kahjuks sai see seinaäärne rada otsa ning ma pidin tuldud teed tagasi minema.

Teisipäeval proovisime ära uudse seltskonna mängu. Klaustrofoobia on nö mängutuba Tallinnas, kus 2-4 liikmelised seltskonnad saavad katsetada oma loogikat ning üritada 60 minuti jooksul toast välja pääseda. Googeldamise käigus leidsime niipalju positiivseid feedback’e, et ei saanud ju proovimata jätta. Meie host arvas alguses küll, et 6 inimest on liiga palju, aga kuna 2 olid lapsed, siis tegelikult mahtus päris kobedalt ära ning meil ei olnud küll kordagi tunnet, et keegi oleks ees. Minu meelest oli ka tegemist väärt kogemusega ning meie saime välja 50 minutiga, kiiremad seal olid raja läbinud 20+ minutiga. Kõik läks libedalt kuni teise toani, kus lugemisoskus vedas nii mind kui mõningaid teisi alt 😀 Aiaiai, tähelepanematus täiesti. Muid vihjeid ei anna, kuid ma kindlasti soovitan minna ja ära proovida! 😀

Vahepeal käisime Mack BBQs söömas ka. Eelmine kord oli selline väike äpardus, et üks burgeritest jäi veidi tooreks. Seekord ei olnud ka just kõige paremal tasemel teenindusega. Olgugi, et toit oli imeline, siis klienditeenindajal läks väga kaua aega enne kui ta meieni jõudis ning kui jõudis siis oli veidi stressis. Ei pane seda talle 100% pahaks, sest minu meelest tegi meie kõrvallaud neile külmarve.

Vohh nii.. Kes on teinud Tallinnas midagi ägedat ja tahaks seda minuga jagada, siis andke teada 😀 Saan järgmisteks kordadeks tallele panna!

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s