Drama mamad

Muidugi ei saa ka mina olla ilma Eesti populaarseimat blogi lugemata. Mulle meeldib see, kuidas Mallukas kirjutab ja üleüldises pildis mõtleb, sest ma ise vähemalt leian, et ma mõtlen suhteliselt sarnaselt.

Iga natukese aja tagant toob Mallukas jälle välja mõne eriti “erilise” inimese kommentaari või kirja, mis talle saadetud on ning ausalt ma ei mõista. Ei mõista, mis pagana vajadus on inimestel enda nina toppida sinna, kuhu vaja pole? Internet on vaat kui avar ja ilmselgelt on seal blogisid, inimesi ja muidu teemasid, mis mulle absoluutselt ei meeldi ning millega ma ei nõustuks. See muidugi ei tähenda, et ma sunniks ennast kõiki neid asju lugema ja siis autoritele eraldi kirjutama kuivõrd mulle see ei meeldi.

Mulle tundub, et Eesti inimesed on ka selline “parandaja” rahvas – kus ikka viga näed laita, seal tule ja aita ning mis siin viga seda netiavarustes teha, kus sa ei pea inimesele otsa vaatama, vaid saad parema sõna puudumisel “juhendada” lausa anonüümselt ja oma parima äranägemise järgi.

Ma pole kunagi olnud selline inimene, kellele draama eriti just minu enda elus meeldiks. See on väsitav ja tüütu ning ma nägin draamat piisavalt, kui ma väiksena koolist koju tulles igapäevaselt Mehhiko seepe vaatasin. Juba sealt hakkasid mind häirima inimesed, kes meelega mingit jama kokku keerasid a la “kuri võõrasema” või “psühhopaadist ex-girlfriend”. Eks muidugi on minu elus olnud inimesi, kes on arvanud, et ka minu elus võiks olla rohkem draamat…

Algab see keiss muidugi sellest nagu enamik jutte ikka: oli üks poiss. Olime tol ajal vist umbes neljateist-viieteist aastased ning praktiliselt terve suve veetsime ühe klassiõe ja minu sõbrannaga sõbranna juures ja selle koha ümbruses. Ilmselgelt mulle meeldis see poiss ja mõnel peol nagu ikka noorena kombeks oli, olime koos stiilis – jood, tantsid, suudled etc. Eks me saime muidu ka läbi ja noh, mina kes ma olin tol ajal ikka väga kiiresti kiinduv, olin täiesti ülepeakaela temast sees. Muidu me käisime selle seltskonnaga läbi ka enne suve, kuid siis olime mina ja mu sõbranna kahekesi, suvel kutsusin oma klassiõe ka. Mõlemad muidugi teadsid, et see kutt mulle meeldib ja olid mõlemad toetavad. Long story short – suvel klassiõde ja see poiss hakkasid aina paremini läbi saama ning sügisel tuli välja, et nad hakkasid käima.

Eks ma olin muidugi veidi solvunud, aga mis sa teed. Pikka viha ma ei pea ja mõttetult kinni ei hoia. Läks mõni aeg mööda ning nad läksid lahku.. Ilmselt ei olnud ikka päris see. Sõbranna ja klassiõega suhtlesime ikka edasi ning umbes vist aasta hiljem oli minu juures pidu. Täpsemad detailid olen ma muidugi ära unustanud, kuid tuli välja, et kuidagi kellegi kaudu sattus minu juurde selle klassiõe ammune lapsepõlve sõber ja naaber, kes talle väga meeldis (tol ajal siis ikka vapsee lapsed). Mina olin selleks ajaks juba uutele jahimaadele liikunud ja kohtunud hoopis teise tüübiga, kes elas minu juurest üle tee. Klassiõde ja see tema vana naaber leidsid uuesti ühise keele ning eks nad seal siis ööläbi rääkisid ja heietasid vanu aegu (täpselt ei tea, sest mul oli muud tegemist :D) ja klassiõele hakkas poiss meeldima.

Vahepeale jääb natuke hängimist ja niisama lõbusat aega, kuniks tuli üks üritus. Mälu on halb no andke andeks, aga mu meelest oli Polymeris (Madara tänaval, vb enam seda ei ole ega ma ei tea) mingisugune reivipidu. Jah, kunagi käisin sellistel üritustel indeed 😀 Igatahes läksime sinna sõbranna ja klassiõega ning nagu nalja juhtusime seal peol kokku ka selle naabriga. Mingil hetkel pidid nii klassiõde kui ka sõbranna ära minema ning kuna minu vanemate tulekuni oli aega, siis see naaber hängis seal minuga, et ma üksi ei peaks olema. Ükshetk nägi ühte sõpra, kes temast mööda läks, mille peale haaras minu kättpidi kaasa ja hakkas talle järgi minema. Seda käest kinni hoidmist nägi muidugi pealt minu klassiõe ja minu ühine tuttav, kes selle rõõmsalt ette kandis ja järgmine esmaspäev koolis oli hullumaja lahti.

Püüdsin talle selgitada, kuid tema arvas järjekindlalt, et ma maksan talle selle eest kätte, kui tema selle kutiga käima hakkas, kes mulle omal ajal meeldis.

Kaua ma ikka viitsin jahuda ühte asja. Kui ei usu, siis ei usu. Muidugi ta suutis seal paar tüdrukut veel klassist asjasse pühendada ja muidugi tema vaatevinklist, mis oli ääretult armas. Pärast seda janti ei olnud meievahelised suhted enam kunagi samad, millest iseenesest on kahju, aga ma tõesti ei viitsi mingi draamaga tegeleda. Eriti draamaga, mis oli tuletatud ainult lihtsast kokkusattumusest. Ja kui ma nüüd õigesti mäletan, siis see oli ka viimane kord kui ma seda tüüpi nägin, mis on veel parem nali.

Ma olen laisk inimene. Ma ei viitsi muretseda mõttetute asjade pärast, ei viitsi draamat teha, ei viitsi armukadetseda ja ei viitsi pikalt viha pidada. Selline ma juba paraku olen – päris igav, mis?

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s