Ülemiste Babyback (60 of 100): kivine algus

Teate kindlasti, kuidas lood plaanidega tavaliselt on ning nii läks ka meiega. Planeerisime alguses kesklinna sööma minna, kuid pärast trennis käiku tõesti enam ei viitsinud ja otsustasime millegi nö tagasihoidlikuma kasuks. Ajaga on välja kujunenud, et meie “kodu” resto on Mack BBQ – seal on tõesti sõbralikud teenindajad ja hea söök, kuid tahtsime vahelduseks kuhugi mujale minna.

Sellega seoses tuligi mul suurepärane idee, et kuna mulle söök ja söömine väga meelepärased on, siis võiksingi ju oma kogemusi ka teistega jagada ning ehk äkki on kellelegi ka abiks. Oma “muljeid” hindan 100 punkti süsteemis ning neljas jaos (iga jagu 25p): interjöör, teenindus, söök ja üldmulje.

Algselt tahtsin üle pika aja minna Tabasalu Babybacki, sest sealt mu igavene BBQ ja lihalembus alguse sai ning omal ajal oli see tõesti VÄGA hea koht: teenindus oli ülim ja söök, mis köögist välja tuli samuti. Kristiine keskuse Babyback valmistas mulle viimati meeletu pettumuse ning pidasin paremaks “juurte” juurde tagasi pöörduda. Kuna oli reede õhtu, siis lõin lahti nende koduka, et igaks juhuks ette helistada, aga mida ma nägin? Nüüd on Babyback ka Ülemistes! Jäin korraks muidugi mõtlema selle üle, et kindlasti on äsja avatud Ülemistes meeletult rahvast ning on äärmiselt tõenäoline, et kõik kohad on täis. Teine plusspunkt oli muidugi see, et äkki pole teenindajad veel nii tülpinud, sest nad on oma tööd teinud vaid mõned päevad. Mõeldud, tehtud.

Interjöör – 25p

Nagu Babyback’idele omane, siis oli sisekujundus tehtud nii nagu ameerikapärasele restoranile kohane. Seinad olid kaetud huvitavate sildikestega ja fraasidega, mille lugemine ootamise huvitavamaks tegi, samuti mängis taustaks vana hea country muusika.

Laudade asetus oli samuti päris mõnus. Olgugi, et seal ju meeletult palju ruumi ei olnud, oli ala peale ära mahutatud laste mänguala ning suuremad-väiksemad lauakombinatsioonid. Suuremad olid paigutatud rohkem ruumi keskele ning U-kujuliselt nagu ka teistes Babybacki restoranides. Lauad olid üleüldiselt lähestikku, aga ei tekkinud ebamugavustunnet, et keegi liiga lähedal oleks või personaalruumi tükiks.

Teenindus – 5p

Jõudsime Babybacki kell 19.43 ning viisakate inimestena jäime ukse juurde ootama nagu silt palus (“Palun oodake, teid juhatatakse lauda”). Seal ukse peal seistes avanes esmane vaade – saalis sebis 5 teenindajat, kuid ei tundunud nagu neil käiks töö sektsioonidega või mingit korda arvestades. Seisime seal posti juures umbes 5 minutit ilma, et keegi oleks meile tere öelnud või palunud natuke aega oodata kuni ta meieni tagasi jõuab ja lauda juhatab. Kui esimesed viis minutit olid möödunud, lähenesin ühele ettekandjale, kes baari juurde suundus ning küsisin, kas me võime niisama istuda või on kõik lauad täis, mille peale mulle kärmelt vastati: “Oodake palun, teenindaja tuleb kohe”. Selge, läksin ukse juurde tagasi ning ootasime veel 5 minutit ilma, et midagi muutunud oleks. Isegi kui kõik lauad oleks täis olnud, oleks olnud kellestki neist kena seda ka meile ütlema tulla. Hoolimata sellest, et me uksel kuulelikult ootasime, kütsid meist ühtäkki mööda 2 vene noormeest ja istusid lihtsalt vabasse lauda maha. Okei, mis seal siis ikka, läksime ka sisse ja istusime vabasse lauda maha.

Kuni kell sai 20.03 ei olnud veel midagi juhtunud. Istusime seal nagu paarike pargipilgil – ei mingit menüüd ega inimkontakti ühegi teenindajaga. Olgu öeldud, et 3 erinevat teenindajat olid meist 3 korda mööda kõndinud, nähes et meil pole laua peal midagi, kuid ei vaevunud kordagi peatuma ega uurima, mis toimub. Ausalt öeldes, selleks punktiks olin juba päris kuri ning parema meelega oleks autosse tagasi istunud ja Macki sõitnud, sest sellist kohtlemist pole seal mitte kunagi ette tulnud. Stel viskas lõpuks üle ning küsis järgmiselt möödakõndivalt teenindajalt menüüsid (voila, menüüd ilmusid 30 sekundiga).

Kell 20.08 tuli esimene teenindaja meie lauda, et tellimust võtta. Teenindaja ise tundus nooruke ja natuke oma elemendist väljas või siis lihtsalt närvis. Kui me küsisime, et mis kellani köök lahti on, ütles ta rõõmsalt 20.15ni, mitte 20.30ni nagu internetis kirjas oli – huvitav, huvitav. Tellisime kaks jääteed ja BBQ Baby Back Pork suured ribid (whole rack) kahe peale. Mõne hetke pärast oli teenindaja tagasi ja vabandades ütles, et tegelikult neil ikka pole sidruni jääteed, vaid on ainult rohelist, kui tellimust võttes väitis ta, et neil on ainult sidruni jääteed. Kuidas sidruni jäätee järsku roheliseks muutus ma ei tea, kuid minu jaoks ei näita selline asi kõige paremat kursisolekut restoranis olemasolevate toodete kohta.

Ribid jõudsid lauda 20.31, mis on tellimisest kuni söögi saamiseni igati normaalne aeg. Liha ja lisandid olid ilusti suure liua peal, kuid neiu ütles, et toob kohe teise portsu friikaid ka. Hakkasime juba Stega ägama, sest sööki oli juba praegu piisavalt.

Mõne hetke pärast tuleb neiu tagasi ja ütleb, et tegelikult on mõlemad portsud friikaid juba liua peal. Really?! Get a grip ja otsusta ära juba ükskord.

Söök – 15p

Ribidega on niiöelda “automaatselt” kaasas küpsetatud oad (baked beans) ja coleslaw, kartulid tuleb eraldi juurde tellida, mis minu meelest on natuke tobe, sest paljud eesti inimesed ikka neid ube armastavad, aga eks äriliselt on see kindlasti hea lüke, sest kes see loll kartuli ikka tellimata jätab. Välja nägid ribid ääretult maitsvad ning aroom võttis kohe suu vett jooksma.

image

However…

BBQ ribid peaks olema niiviisi tehtud, et ribiliha praktiliselt kukub kontide küljest ära ning on mahlane ja õrn. Need ribid maitsesid küll hästi, kuid olid meie jaoks küll üleküpsenud ja vintsked. Samuti oli see Fanta, mis me jääteede asemel tellisime mõnusalt lahjendatud (eeldatavasti oli tegemist masinast tuleva kraamiga). Kõige paremad komponendid meie söögi juures olid friikad ja coleslaw ,millega ma olen tõesti rahul ja need maitsesid imehead.

Üldmulje – 15p

Kuna BBQ ja üleüldse igasugune liha on mulle väga südamelähedane nagu ma olen kindel, et varsti on ka kõrge kolesterool, siis ma olen ääretult pettunud, et muudes Babybackides standardid nii madalad on. Võiks ju arvata, et kord hiilgava restorani teostusega hakkama saanud omanik võtaks vaevaks teha kindlaks, et kvaliteet on ka teistes restoranides täpselt samasugune kui mitte parem. Nende pakutav toit ja restorani enda interjöör käivad käsi käes, kuigi üks selline kohtlane asi, mis nende menüüsse väga ei sobi on salatid – kui sa juba liharestorani lähed, siis on ju õigem täispanga peale välja minna, mitte mingit salatilehte närida. See aga selleks…

Kuna lõppude lõpuks sai kõht täis ja kogu laar ikkagi maitses hästi, siis see mõjutab ka üldmuljet päris tugevalt. Teisalt tõmbab selle osa hinnet alla siiski ka teeninduse osa, sest söök pole siiski ainus asi, mille pärast inimesed väljas söömas käivad. Enda puhul tean küll, et kui juba välja sööma minna, siis ma tahan seda “täispaketti” – hea söök, hea teenindus.

Hea teeninduse all pean just silmas seda tähelepanu skilli (attention to detail) ja minu jaoks on hea teenindaja just see, kes isegi kiiretel aegadel suudab oma kliente kursis hoida, et mis täpselt toimub ja vabandab kui asjad liialt venivad. Seda, et teavitatud klient on rõõmsameelsem kui igavesti ootav klient, tean ka enda töökogemusest suurepäraselt ning eks sellepärast on ka minu ootused võib olla kõrgemad. Võib olla oli see ka Inglismaa omapära, kuid teenindajad pidi olema sõbralikud ning tahtma oma “toodet” müüa – see tähendab ka seda, et iga klient oli oluline, kuna ta tõi sisse tulu. Me olime nii lähedal sellele, et me oleks lihtsalt sealt välja kõndinud ning siis oleks jäänud neil €30+ eurot saamata. Võib olla see pole mingi suur raha esmapilgul, kuid kui 5 lauda kõnnib minema, siis olenevalt laua suurusest võib jääda saama ligi €200. Kas see pole ka piisav? Eesti teenindajad peaks TAHTMA klientide raha vastu võtta ning seetõttu veel paremini tahtma tööd teha, sest kas parema palga alus ei ole suurem sissetulek firmale, kellele sa töötad?

Ma südamest loodan, et nende teenindus läheb ajaga paremaks ja kiiremaks ning tekib oskus klienti hoida ja märgata. Seda enam, et suust suhu reklaam levib meie väikses Eestis kui kulutuli ning võib nii mõndagi muuta ka suure toitlustusketi jaoks.

Aeg

Aeg on üks huvitav mõõde. Sarnaselt rahaga tundub, et seda pole kunagi piisavalt, vähemalt minu puhul on küll nii.

Pikka aega ei suutnud ma oma puhkust ära oodata, kuid nüüd on alles vaid 2 päeva. Mida ma siis kõige selle ajaga peale olen hakanud? Eriti midagi kui aus olla. Nädala alguses olin vähem virgem ja koristasin ja pesin pesu, nüüd on küll selline laiskus kallal, et ise ka ei usu. Kahjuks ei olnud väga sellist raha ka, mida kõrvale panna ja siis lihtsalt kuskile ära minna ning need asjad mida me vaatasime olid nii nõmedalt kallid – viimase hetke pakkumised olid rohkem nagu “röövimine 60 sekundiga”. Mõtlesime, et selle asemel oleme niisama kodus ja käime heades kohtades söömas ning veedame niisama mõnusalt aega. Ma ei tea, mis värk selle minu ja söögiga on, aga ilmselgelt on söök väga tähtsal kohal minu elus 😀 …eks see paistab välja ka.

Tegelikult ma ju ikka üritan mõistusega asja võtta ning ennast vahete vahel liigutada, aga puhkuse ajal ma ei lihtsalt ei taha ennast sundida ja piirata. Kui juba puhata, siis korralikult – ka enda sihtmärkidest. Üleeile tegin näiteks lasanjet, kuid kahjuks läks see nii kiiresti loosi, et isegi pilti ei olnud meeles teha. Eile tellisime hiinakat ning eelmine laupäev sõime MySushi’s sushit. Nämm-nämm. Tõepoolest, söögiga ei ole väga kokku hoidnud, aga miks siis mitte natuke ka elu nautida. Ma tean, et täna on “alles” reede, aga paratamatult juba praegu mõtlen tööle tagasi minemisele ning kuivõrd mulle ikka meeldiks selle asemel kodus lebotada 😀 Mees läheb mul juba homme tööle niiet.. Ma ei teagi, mida kõike ma kahe viimase päevaga peale hakkan.

Varsti vean ennast talli ning õhtul pidime minema Steakhouse’i sööma.. taaskord. Oleme juba pikka aega suid vesistanud nende pilte vaadates ja hoogu kogunud, et lõpuks sinna minna. Hinnad ei ole just odavamate killast, kuid eks korralik liha maksabki päris kobedalt ning eeldatavasti peaks maitse seda väärt olema.

Eelmine pühapäev käisime kinos ka – Gone Girl’i vaatamas. Seda tahtsin ma juba pikemat aega näha ning ma pean ütlema, et mind kohati küll üllatas kuhu see film välja jõudis. Huvitav oli see, et kohad, mis minu jaoks olid ettearvatavad Ste jaoks ei olnud ja vastupidi. Ei hakka kellelegi spoilerit tegema, aga minu meelest oli küll põnev film, olgugi et lõpp jäi nagu veidi lahjaks.

Maze Runnerist niipalju, et jõudsin esimese raamatuga lõpuni ja alustasin rõõmsalt teisega. Ma ei suudagi otsustada, kas mulle meeldis film rohkem kui raamat või vastupidi. Mõneti on raamatus rohkem detaile, mis annab rohkem informatsiooni, kuid ma pean ütlema, et see on võib olla esimene raamatupõhine film mu elus, mis mulle kinolinal rohkem meeldib. Must be the action… Teine raamat ei ole halvem kui esimene ning kui ma lõpule jõuan teen arvatavasti kiire kokkuvõtte ka 😉

Õudne on see, et järgmine nädal on juba november, siis on jõulud ja siis aasta lõpp ja siis sünnipäev ja jaanipäev ja läheb jälle ka järgmine aasta. Mõnikord tundub, et aastad lihtsalt libisevad käest, kuid kõik minu ümber jääb nagu samaks – isegi see, et raha kunagi pole piisavalt 😀

Mida Tallinnas teha on?

Nüüd jäi jälle pikem vahe kirjutamisesse sisse, aga mul pole tõesti vahepeal mahti olnud. Eelmise nädala lõpus tuli Ste perekond Eestisse ning muidugi tuli hakata kohe planeerima, et mida ja millal siis Tallinnas teha saab.

Esimese päeva mure oli suhteliselt murtud, sest lennuk tuli hommikul ning praktiliselt kohe pärast seda viisime nende asjad korterisse. Sel aastal nad meie juures ei ööbinud, vaid hoopis broneerisid korteri, et ennast mugavamalt ära mahutada.

Olgem ausad, kui sinna kohale jõudsime mõtlesin küll, et see on ikka täielik pommiauk ning veidi hirmutav oli. Samas, kuna vundamendi tööd olid parasjagu töös, siis oli lootust, et tegemist ei ole kõige hullema kohaga. Tegemist oli Torupilli Apartmentiga ning hinnaklass oli tõesti väga hea, arvestades et tegelikult asukoht oli praktiliselt kesklinna kõrval ja isegi jalgsi kõndimisega ei läinud meeletult kaua aega.

Õhtul oli Eesti vs Inglismaa mäng, kuhu said lausa paketipiletid ostetud, lihtsalt selleks, et terve pere koos saaks istuda. Püha jumal. Pole ühegi üritusega niipalju jama olnud kui nüüd sellega. Varasemalt olime need paketipiletid vastavalt kokku lappinud, kuid (enda lolli pea tõttu ka) ei olnud neid pileteid reaalselt vaadanud. Ostetud sai 3 täiskasvanu ja üks sooduspakett, mis tähendab, et igaks mänguks oli 3 täiskasvanu ja 1 sooduspilet. Nüüd, mis kell kuus välja tuli (1h enne mängu algust), et kõik Inglismaa mängu piletid olid mingil põhjusel välja prinditud 4 sooduspiletit ja kõik piletid ülejäänud mängudele olid täiskasvanupiletid. Jehuu tõesti. Pidin juba nagunii sinna kaasa minema igaks juhuks, et sisse saamisega probleeme ei oleks, kuid nüüd oli see kriitiliselt vajalik. Rääkisin oma juttu kolmes kohas enne kui mind juhatati kohapealasuvasse piletipunkti, kus üks vene neiu mind väga kiiresti aitama hakkas. Vabandas ja ütles, et sellist asja pole kunagi varem olnud. Kuna pileti ID numbrid ja kõik klappisid siis oli lugu väga loogiline ja aru saadav, ehk siis keegi ei arvanud, et ma mingit jama ajasin. Samal aja kui ma ootasin luurasid piletipunkti ümber nii mitmedki mehed, kes üritasid üleliigseid pileteid osta ja siis arvatavasti kallima raha eest välisfännidele müüa, üks neist kiitles seal, et ta juba paar tükki oli saanud.

Umbes 18.45 said asenduspiletid välja prinditud ning Ste ja suur osa ta perest läksid järjekorda seisma. Jõudsime Ste õega just meie maja juurde tagasi, et hakata talli minema (meie suured jalkafännid ei ole ju), helistas Ste mulle tagasi ja ütles, et piletid ei tööta ja neid ei saa skännida. OMG! Hakkasin siis tagasi jooksma ja ütlesin talle, et ta niikaua sinna piletipunkti tagasi läheks ja sealt küsiks. Ilmselt see oli kõige kiirem rekord, mis mul kodust A Le Coq Arenale jõudmiseks läks… Jõudsin vaevu kohale, kui Ste mulle tagasi helistas ja ütles, et kõik on korras ning nad said sisse. Tore.

Esmaspäev oli mul täiesti vaba niiet tuli hakata vaatama, mida tol päeval kõike teha saab. Kuna meid oli 6, üks meist oli alal 135cm ja mehe kasuema ei saa ka kõiki asju teha, siis olid valikud veidi limiteeritud. Pärast mõningast Googeldamist leidsime tõesti hea kohe ja minu meelest suurepärase rahalise väärtuse eest.

City Arena asub täitsa kesklinnas Tatari tänaval. Mõned teist teavad seda võib olla juba varasemast ajast ning tegelikkuses läks see oma eelmise omaniku käe all pankrotti. 15. septembrist sel aastal on see aga uuesti avatud ning nüüd on asjad üle võtnud taanlasest omanik, kes tahab sinna luua suurt mitmete ajaveetmisvõimalustega kompleksi. Muidu on nad avatud neljapäevast pühapäevani, kuid kokkuleppel saab ka teistel päevadel külastada. Ühele inimesele on sissepääsutasu €20 piiramatu ajalimiidiga, mis tundub mulle ülemõistuse odav ja uskumatu. Algselt olin üpris kindel, et me endale aega niiviisi kiiresti ei saa (helistasin neile kuskil kahe paiku päeval), kuid vastu võttis üks väga tore naisterahvas, kes lubas peatselt tagasi helistada ja teada anda. Kuna mu viimased klienditeeninduse kogemused ei ole väga head, siis olin juba peaaegu loobumas, kui ühtäkki näed.. helistaski. Saime aja juba kella kolmest ning meid võttis vastu see sama taanlasest omanik ise – rääkis isegi veidi eesti keelt ning tegelikult ma ei taibanudki, et ta EI OLE eestlane kuniks ta seda ise ütles (põhikõnelus toimus nagunii seltskondlikult inglise keeles). Omanik ise oli väga lahe – tegi seal nalja ja oli täpselt selline nagu mitme seikluspargi omanik olema peaks.

Minu enda vaieldamatu lemmik oli muidugi Segway, sest need on lihtsalt NII lahedad.

Segwayd

Kvaliteet ei ole kõige parem, kuid midagigi vähemalt. Seiklusrada oli pikem ja parem kui Megazone’i seikluspargis ning see oli tõesti selline asi, mida nii suured kui väiksed saavad nautida. Kes veel ei tea, siis Segway tootab tasakaalu põhimõttel ning need masinad suudavad sisetingimustes sõita ühe laadimisega 40 miili. Välitingimustes või nö off road tingimustes võib esineda mõningaid tõrkeid ning ka aku peab vähem aega vastu. Mõtlesin küll, et kui mina väga vanaks saan, siis ma tahan endale ka sellist. Mega cool oleks näha väikest vanatädi sellega mööda tuhisemas poekott seljas. Kahjuks ühe sellise korraliku riistapuu hind jääb sinna 7000€-9000€ piirimaile, mis on küll ääretult palju.

Kuna ma kardan meeletult kõrgust, siis mida paremat ma veel ette ei võiks võtta, kui sinna lae alla ronima minna. Eks ma olin veidi põnevil ka, sest me ei kujutanud ette, kuidas see täpselt tundub või millega ma täpsemalt hakkama saaks. Esimene “korrus” oli enamjaolt pandud seina äärde, mille toel ei olnudki kõige hullem liikuda, kuid see mis seal keskel oli jäi küll minust puutumata.

Ronimas

Veel üks kahtlaseväärtusega pilt… See ilmselt ei tundu kõrge, aga kuna maapind oli minu jaoks kaugel ning enamus neist osadest kõik kõikusid ja andsid väga ebakindla tunde, siis ma leian, et ma sain küll suure saavutusega hakkama. Kahjuks sai see seinaäärne rada otsa ning ma pidin tuldud teed tagasi minema.

Teisipäeval proovisime ära uudse seltskonna mängu. Klaustrofoobia on nö mängutuba Tallinnas, kus 2-4 liikmelised seltskonnad saavad katsetada oma loogikat ning üritada 60 minuti jooksul toast välja pääseda. Googeldamise käigus leidsime niipalju positiivseid feedback’e, et ei saanud ju proovimata jätta. Meie host arvas alguses küll, et 6 inimest on liiga palju, aga kuna 2 olid lapsed, siis tegelikult mahtus päris kobedalt ära ning meil ei olnud küll kordagi tunnet, et keegi oleks ees. Minu meelest oli ka tegemist väärt kogemusega ning meie saime välja 50 minutiga, kiiremad seal olid raja läbinud 20+ minutiga. Kõik läks libedalt kuni teise toani, kus lugemisoskus vedas nii mind kui mõningaid teisi alt 😀 Aiaiai, tähelepanematus täiesti. Muid vihjeid ei anna, kuid ma kindlasti soovitan minna ja ära proovida! 😀

Vahepeal käisime Mack BBQs söömas ka. Eelmine kord oli selline väike äpardus, et üks burgeritest jäi veidi tooreks. Seekord ei olnud ka just kõige paremal tasemel teenindusega. Olgugi, et toit oli imeline, siis klienditeenindajal läks väga kaua aega enne kui ta meieni jõudis ning kui jõudis siis oli veidi stressis. Ei pane seda talle 100% pahaks, sest minu meelest tegi meie kõrvallaud neile külmarve.

Vohh nii.. Kes on teinud Tallinnas midagi ägedat ja tahaks seda minuga jagada, siis andke teada 😀 Saan järgmisteks kordadeks tallele panna!

Vanadus tuleb

Mitte, et sellest väga niiviisi avalikult rääkida tohiks, aga kui ma olin noorem nii 15-16, siis sai ikka igal peol vesipiipu tehtud ja ikka nõrkemiseni. Kunagi polnud midagi häda, ei hakanud paha ega midagi. Viimasel ajal on mul aga niiviisi, et palju tõmmata ei saa, sest mul a) hakkab pea valutama b) mul hakkab lihtsalt paha.

Täna saime endale uue lemmiku, mis tuli otseloomulikult sisse õnnistada. Alguses oli päris mõnus ning käima sai täiega hästi – tuli uhkelt tossu ja asja. Kahepeale teha on ikka päris hull, sest mul hakkas juba pärast teist ringi meeletult kammima ja sellest veidi hiljem tekkis suurt tahtmine lihtsalt roopi panna.

Ei kannata mu vana kere enam seda, mis nooruses kõik täitsa ükstapuha tundus. Jeerum, kas tõesti olen ma juba omadega nii kaugel? Kes aga tahab meie uut “kodulooma” järgi proovida, andke teada ja teeme ära 😀

Kristiine BabyBack ehk eestlaste suurepärane klienditeendindus

Väga suure osa oma elust olen ma töötanud klienditeendinduses, nii Eestis kui Inglismaal, nii näost näkku kui ka telefoni teel. Ajapikku olen enda skilli mitmeti täiendanud ning ilmselt seetõttu on ka ootused teiste klienditeenindajate suhtes kõrgemad ja oskan täpsemalt oodata ja vaadata, mida kõike nad tegema peaks (või võiks). Täiesti kummaline on see, et minu meelest eestlased lihtsalt ei pinguta valdavas enamuses üldse (kindlasti on ka erandeid!) ning seoses sellega mul on nüüd üks uskumatult halb kogemus teiega jagada.

Kuna ma absoluutselt armastan liha, siis üks minu lemmikrestoranidest on Babyback. Kui ma noorem olin, siis käisime vanematega Tabasalu Babybackis tähtsamaid sündmusi tähistamas, nagu näiteks kooliaasta lõpp, lõpetamine ja nii edasi. Oi kus ma olin õnnelik, kui Babyback avati ka Kristiine keskuses, sest see on oluliselt lähemal. Seda, et teenindus on Kristiine Babybackis vähe teine olen ma ammu juba teadnud, kuid see mis meile sel esmaspäeval osaks sai oli küll hämmastav.

Teada värk, et kõik poed ja restoranid peale Prisma suletakse kella üheksast. Meie jõudsime restorani kell 20:06 ning lauda juhatas meid üks tumeda peaga neiu – ega ta ilmselt väga ülevoolavalt õnnelik ei olnud, et me neile tööd juurde tõime, aga mis teha. Eeldatavasti nad ikka kasu tahavad teenida. Mõne minutiga tuli juba meie laua juurde meessoost teenindaja, üritas seal veidi nalja ka teha ja tõmbas natuke liiga ülevoolavalt oma märkmiku välja ja küsis: “Kas te olete valmis tellima? Te olete ilmselt meie viimased kliendid täna..” Ise seal naeratas nagu oleks maailma parima nalja maha pannud. Mõtlesime veel enne Stega, et kuna nälg suur siis ehk jõuaks enne näiteks kanatiivad ka võtta, aga sellise kommentaari peale läksime kohe praadide juurde. Kell 20:19 olid meie praed lauas ja alustasime söömist, vahepeal käis ettekandja kontrollimas ka kas söök on hea. Ste lõpetas veidi varem kui mina ning nagu võluväel oli tema tühi taldrik paari minutiga eest ära korjatud. Niipalju kui ma olen restoranides töötanud, siis alati on mulle õpetatud (ka Inglismaal), et nõud korjatakse lauast ikka korraga ära, välja arvatud juhul, kui inimesed ei saa muidu rahulikult istuda (noh näiteks laua peal on meeletult tühje nõusid). Ma lõpetasin ka suhteliselt peale teda, jõudsin vaevu viimase ampsu suhu panna ja mäluma hakata, kui ka minu taldrik eest ära korjati. Olgu.. Sellest saan ka veel aru – nõudepesija saab hakata viimaseid nõusid likvideerima ning tema saab ka ehk inimlikul ajal õhtale.

Me veel istusime ja rääkisime niisama (kell oli selleks ajaks 20:35) ning vaevu 5 minutit pärast seda kui ta oli mu taldriku ära korjanud, küttis see kutt meie laua juurde juba välja prinditud arvega ja ütles: “Soovisite vist arvet jah?”, endal juba ka kaasas kaardimakse terminal. Püha Juudas! Lase inimestel olla ja parem küsi, kas me tahame veel midagi! Või ei ole siis restoranide eesmärk palju raha sisse kasseerida ja müüki teha? Kas tõesti on neil nii kiire selle sulgemisega, et klientide rahuolu peab saama kannatada?

Mis seal siis ikka, maksime arve ära ja läksime minema, et teenindajad saaksid hakata rahus sulgema. Olgu öeldud, et me ei olnud teps mitte viimased inimesed, kes seal olid, kuid eks ilmselt olid ka kõik teised lõpetama sunnitud – või siis said sellise kohtlemise osaks ainult selle tüübi sektoris olevad kliendid ei oskagi täpselt öelda. Pärast sellist kohtlemist ma kaalun tõsiselt, kas ma üldse kunagi tahan sinna uuesti sööma minna, sest tegelikult on väga palju teisi liharestorane kuhu selle asemel minna. Tavaliselt käime me Tartu maante Mack BBQs ja sealse teenindusega olen ma ikka väga rahul – 99% ajast klienditeenindajad on toredad, sõbralikud ja kujutage ette, isegi naeratavad. Ilmselgelt teenib Kristiine Babyback nii palju raha, et püsiklientide hoidmine pole nende jaoks oluline. Iseasi on see, et kui nad tõesti peavad kõik inimesed kell 9 välja saama, siis võiks ju klientidele selgitada ja öelda, et lugu on selline, mitte mühakana käituda, samas ma ei leia, miks see nii peaks olema, sest keskuse uksed on nagunii üheteistkümneni lahti.

Mitte üheski restoranis kus ma ise olen töötanud pole elus lubatud klientidele vihjata “Ou, tänks et tulite, aga minge nüüd ära, palun”. Näiteks Inglismaal ei tohtinud hakata ka klientidest kaugemaid nurki koristama, et mitte neid jumala eest ära ajada. Eesmärk oli ikka tulu saada ning mida rohkem müüki sa teha said, seda parem, isegi kui see tähendas sulgemisaja ületamist. Köök muidugi lõpetas kindlal ajal töö, aga jooke sai ikkagi veel pakkuda ning mõnikord inimesed tahtsid istuda ja ennast niisama mõnusalt tunda.

Selle kõrval mõni nördinud poemüüja pole nagu eriti midagi, kuid sellise otsese väljaviskamise vihje peale olen ma küll sügavalt pettunud. Võib olla see olen lihtsalt mina ja ma peaks ümber harjuma, kuid ma leian, et klienditeendindus ei ole niisama selline töö, mida võib teha suvaliselt ajatäiteks – selle jaoks on suhtlemisoskust ning oskust olla tolerantne, isegi kui olukord on halb. Omamoodi on see peaaegu nagu näitlemine, kuna absoluutselt igas olukorras ei saa rõõmsameelseks jääda ja parema meelega tahaks võib olla kliendile menüüga piki vahtimist tõmmata, aga ei tohi. Kui sa tunned, et sa ei suuda selliseid asju händlida, siis ilmselgelt ei tööta sa õigel alal ning oleks aeg midagi muud leida, näiteks nagu kärulükkaja amet või midagi muud sellist, kus sa inimestega suhtlema ei pea.

Enda meelest tulin suurepärase äriidee peale, nimelt võiks hakata pakkuma klienditeendinduse koolitusi. Samas vaadates seda, milline on üleüldine klienditeeninduse tase eelkõige Tallinnas, siis võib olla saab see kõik alguse teenindajate ülemustest ja äriomanikest, kes ei pööra sellisele asjale niivõrd tähelepanu. Never know.