Lihtsalt üks tavaline laupäev

Tavaliselt juhtub laupäeviti tööjuures ikka aeg-ajalt midagi põnevat ja uudset, kuid eile hommikul ei oleks ma osanud ettegi näha, millega minu tööpäev lõppeda võiks.

Umbes pool tundi enne seda, kui me kõik oleks nagunii pidanud koju minema, läks meil terves kontorihoones tuletõrjealarm tööle. Esimese asjana ei arvanud keegi midagi, sest eks neid false alarme on ikka ju olnud. Kuna alarm järgi ei andnud, siis läksin koridori peale vaatama ning tundsin ninas plastmassi kärsahaisu, otseselt haisu suunda ei osanud tuvastada, kuid maja teises otsas tuli ventilatsiooni kaudu kerget suitsu. Hetkeks olin nagu puuga löödud – no mis siis nüüd saab? Helistasin ülemusele ja ta soovitas lihtsalt hädaabisse helistada. Loogiline, eks?

Helistasin ning püüdsin vastavalt esmaabi kursustel just õpitule võimalikult selgelt seletada, mis toimub. Päästjad saadeti välja ning ma läksin õue neile vastu. Samal ajal kui ma hakkasin trepist alla minema, kulges seal treppide peal veel üks umbes 40ndates meesterahvas. Oli täiesti rahulik, nagu oleks lihtsalt üks tavaline päev tööl, ütles et jah.. tundis ka suitsuhaisu aga oma olekult oli küll selline “ah mis seal ikka, ma lähen koju ära”. Nojah, mis siis ikka. Täpselt selline eestlaslik käitumine, et kui teda otseselt ei seda, siis pole tema asi.

Kohale tuli kaks suurt tuletõrje autot ning peamees kohe küsis, et kas hoones on inimesi, kus vesi on ja nii edasi. Siinkohal ütlen kohe, et meie kontorihoone on üks kõige idiootsemaid asju maailmas ning seda just sellises häda situatsioonis. Tuletõrje alarmi ajal tulevad liftid esimesele korrusele ja uksed jäävad lahti, ehk siis lifti kasutada ei ole võimalik, kuid trepikodades on iga tasandi peal uksed, mis avanevad ainult kaardiga ning sissepääs pole tegelikult lihtsalt võimalik – ka päästjatel. Andsin neile kaasa oma uksekaardi ja minust see sinna jäigi, sest ma ei jõudnud seal kuni lõpuni olla.

Tundus, et ei kutsunudki neid päris asjatult. Kohe kui nad esmase olukorra üle vaatasid võtsid autodest oma ventilaatori ja veetorud, mis nagu aknast näha olid jõudsid kuhugi neljanda korruse kanti. Seda ma ei teagi, kas päris kustutamiseks läks, aga möllu oli kui palju. Mis mind täiesti imestas oli see, et umbes 30 minutit pärast tuletõrje alarmi algust ning kui päästemöll oli täies hoos ilmus majas välja veel üks väike naine, kes oli väidetavalt seitsmendal korrusel koristanud. Mida ta seal niikaua tegi? Kas tal enda elu pärast muret ei olnud? Ma lihtsalt ei suutnud uskuda, et keegi tuimalt terve selle aja majas oli.

Väga kaua seal olla ei kannatanud, kuna õues oli külm ning tegelikult pidin ma ju kohe Tessi sünnipäevale edasi minema. Kui ma auto juurde läksin, siis nägin, et kogu tegevus toimus ühe viienda korruse kontoris, mille aknad maja taha olid. Tundus, et päästjad olid kaks akent puruks löönud ning nüüd tuli sealt päris ägedat tossu välja (idiootsus number 2: enamik maja aknaid ei käi lahti, näiteks meie kontoris on ainult 1 aken, mida saab avada). Votvot.. Põnevust kui palju. Tagant järgi Facebookist lugesin, et selle kontori kohvimasin oli kärssama läinud. Sellel hetkel vist ei olnud veel nii hullu, aga mis siis kui ta oleks seal mõnda aega kärsanud? Ütleme, kui see alarm oleks läinud tund aega hiljem lahti? Kuna selleks ajaks kui me majast evakueerusime oli toss koridoris ikka juba tugevavõitu, siis kaua aega oleks läinud reaalse põlemiseni? Mind hämmastas ka see, et alarmi enda peale ei tulnud nagu keegi niisama kohale või kui tuli siis ikka VÄGA palju aega hiljem (kui ma ära hakkasin minema umbes 50 minutit pärast alarmi algust, ilmus maja ette ka kollaste kleepsudega turvafirma auto), ehk siis tegelikult ei toimu mitte mingisugust kiiret abisaatmist ning kui leegid lahvatavad, siis jõuab maja enne poolenisti maha põleda kui midagi tehakse, juhul muidugi kui sa ise enne ei helista.

Mu töökaaslane Karin just ütles ükspäev, et enamasti kutsutakse asjad endale ise kaela ning raudselt pärast seda esmaabi kursust hakkavadki tekkima mingid situatsioonid, kus õpitut vaja võiks minna. Näiteks mu teine kolleeg, Oliver, kellega me seal kursustel käisime, pidi juba järgmine päev oma oskused kasutusele võtma, sest ta nägi pealt kuidas uks auto jalgratturile otsa sõitis. Õnneks piirdus minu osalus siiski vaid hädaabikõnega, sest ma pole 100% kindel, mida ja kuidas ma teha suudaks.

Öelge veel, et elu pole huvitav ja midagi ei juhtu. Juhtub küll ja just siis kui sa kõige vähem oodata oskad!

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s