Penskaritest lõukoerad

Ma polnud kunagi varem meie majakoosolekul käinud ning täna sain ma suurepäraselt aru, miks mu isa seal käia väga ei taha. Meie ühistu esimees Renee üritas natukene vestelda teemadel, mis eelmine kord olid õhku rippuma jäänud.

Ta üritas hakata rääkima sellest, kuidas tuleb vahe üldise veemõõtja ja korterites olevate veemõõtjatega, mille peale vanamutid kohe leili läksid ja seal nii omavahel kui tema pihta kaagutama hakkasid. Eks seda oli veidike naljakas vaadata ka, kuid eriti seal itsitada ei tasu, sest varsti saad ise millegi eest üle tahi. Teema on nimelt selles, et inimesed saadavad ära oma veemõõtja näidud iga kuu lõpus, raamatupidaja arvutab kokku ning maja üleüldise veemõõtja näidust (suur ja kuri veemõõtja, mis on paigaldatud Tallinna Vee poolt) ning see vahe jagatakse kõikide teiste korterite peale ära, mis siis kajastub kommunaalidelehe peal kui “üldvesi”. Ma ise väga ei vaata neid numbreid seal peal – lihtsalt maksan ära ja kõik. Esiteks ei pea ma väga meeles mis ühe või teise lehe peal oli või mida ei olnud. Ainuke asi, mis tõuseb on küte, vähemalt minu silmis. Tuli aga välja, et mutid läksid selle vahe peale eriti leili ning leidsid, et keegi on selle veega karja elevante pesnud.

Üleüldine koosoleku pilt oli selline kummaline. Seal oli kolm mutti, kes hoidsid kõik ühte ja siis see peamutt Lii, kes siis kohati oli nende vastu ja toetas Reneed, kuid siis mingi hetk jälle ajas nagu seda juttu mis needsamad mutikesed. Ma ei olnud üldse osanud arvestada, mis toimuma hakkab ning seetõttu oli mu kohavalik ääretult ebaõnnestunud. Sattusin istuma Lii ja ühe vanema meesterahva Tarmo vahele, mis oli väga obvious viga. Kui Lii just nende vanamuttidega ei sõnelenud, käis neil Tarmoga mingi vaidlus, mis koosnes väljenditest nagu “Mida sa siis seletad, mutukas?”, “Jää vait”, “Sa ei tea üldse mida sa räägid” ja nii edasi. Vaimselt ääretult väsitav, eriti kui ma veel üritasin läbi nende sõimukardina veel Renee juttu ka kuulata. Lausa uskumatu.

Päevakavas kohal kaks oli idee, et kuna juttude kohaselt võib hakata Credexis jälle raha liikuma, siis kas oleks mõtekas panna kokku mingi projekt, mis siis oleks tolleks hetkeks kohe käepärast võtta, kui peaks hakkama toetusi saama. See muidugi tõi teise pahameele laine, sest mutikestel ei ole kohe üldse raha, mida maja alla panna ning laenumakse tuleks nii meeletu suur. Mutikeste meelest võiks teha ära ainult katuse, mille laenu maksta 5 aastat ja siis võtta teise laenu ja alles seinad ära vooderdada.

Lihtne loogika ütleb siinkohal, et kui võtta kaks laenu, mõlemad viieks järjestikuseks aastaks, võttes arvesse elu, materjalide ja kõige muu kallinemist ja intressi, siis teeb see kuumaksetena tõenäoliselt umbkaudu sama välja, kui võtta korraga suurem laen kümneks aastaks ja saada kõik korraga tehtud. Korraga tegemisel, nagu ma ka enda poolt selgitada üritasin, on see eelis, et siis võiks selle võrra võita küttekuludelt, mis enamvähem teeks sama või veelgi parema tulemi. Fakt on see, et kui enne ainult katus teha, siis ei võida midagi, ainult maksad seda katuselaenu, samas kui soojustusega ei pea niipalju kütet kasutama ja raha kokkuhoid tuleb seal vähemalt 20%.

Sellise loogilise seletuse peale panid baabad jälle muidugi ruigama ja kaeblema, kuidas neil raha pole ja pens on väike. Millest nad aga aru ei saanud oli see point, et laenu makse tuleb juurde ka ainult katuse ehitamisega, küsimus on aga selles, et kas teha kogu asi korralikult nii, et muud kulud vähenevad või mitte. Ausõna.. See kogu jant oli nii koomiline ning mul endal tekkis sellest ühest korrast selline lootusetu tunne – nagu vaidleks 70 aastaste jõnglastega, muud juttu nad ei kuule, kui ainult enda mõtteid ja häält. Kui ka kuulevad, siis ei kuula.

Mina olen küll kahe käega selle poolt, et saaks maja väljast ka korda ning oleks asi ühelpool. Oleks endal ilus vaadata ning potentsiaalselt tulevikus lihtsam võib olla korterit välja üürida, kui vaja peaks olema. Tundsin veidi Reneele kaasa ka. Mina olin seal esimest korda, aga peab ikka närvi ja kannatust olema, et sellise jamaga iga jumala kord hakkama saada ning seda kantseldada.

Eks see nende vanade majade probleem ole, elanikkond on vana ja tõele au andes neil eriti raha tõesti pole, aga kuna elu kallinemine on paratamatus, siis kas pole mõtet teha kulutusi, et tulevik helgem paistaks?

Lihtsalt üks tavaline laupäev

Tavaliselt juhtub laupäeviti tööjuures ikka aeg-ajalt midagi põnevat ja uudset, kuid eile hommikul ei oleks ma osanud ettegi näha, millega minu tööpäev lõppeda võiks.

Umbes pool tundi enne seda, kui me kõik oleks nagunii pidanud koju minema, läks meil terves kontorihoones tuletõrjealarm tööle. Esimese asjana ei arvanud keegi midagi, sest eks neid false alarme on ikka ju olnud. Kuna alarm järgi ei andnud, siis läksin koridori peale vaatama ning tundsin ninas plastmassi kärsahaisu, otseselt haisu suunda ei osanud tuvastada, kuid maja teises otsas tuli ventilatsiooni kaudu kerget suitsu. Hetkeks olin nagu puuga löödud – no mis siis nüüd saab? Helistasin ülemusele ja ta soovitas lihtsalt hädaabisse helistada. Loogiline, eks?

Helistasin ning püüdsin vastavalt esmaabi kursustel just õpitule võimalikult selgelt seletada, mis toimub. Päästjad saadeti välja ning ma läksin õue neile vastu. Samal ajal kui ma hakkasin trepist alla minema, kulges seal treppide peal veel üks umbes 40ndates meesterahvas. Oli täiesti rahulik, nagu oleks lihtsalt üks tavaline päev tööl, ütles et jah.. tundis ka suitsuhaisu aga oma olekult oli küll selline “ah mis seal ikka, ma lähen koju ära”. Nojah, mis siis ikka. Täpselt selline eestlaslik käitumine, et kui teda otseselt ei seda, siis pole tema asi.

Kohale tuli kaks suurt tuletõrje autot ning peamees kohe küsis, et kas hoones on inimesi, kus vesi on ja nii edasi. Siinkohal ütlen kohe, et meie kontorihoone on üks kõige idiootsemaid asju maailmas ning seda just sellises häda situatsioonis. Tuletõrje alarmi ajal tulevad liftid esimesele korrusele ja uksed jäävad lahti, ehk siis lifti kasutada ei ole võimalik, kuid trepikodades on iga tasandi peal uksed, mis avanevad ainult kaardiga ning sissepääs pole tegelikult lihtsalt võimalik – ka päästjatel. Andsin neile kaasa oma uksekaardi ja minust see sinna jäigi, sest ma ei jõudnud seal kuni lõpuni olla.

Tundus, et ei kutsunudki neid päris asjatult. Kohe kui nad esmase olukorra üle vaatasid võtsid autodest oma ventilaatori ja veetorud, mis nagu aknast näha olid jõudsid kuhugi neljanda korruse kanti. Seda ma ei teagi, kas päris kustutamiseks läks, aga möllu oli kui palju. Mis mind täiesti imestas oli see, et umbes 30 minutit pärast tuletõrje alarmi algust ning kui päästemöll oli täies hoos ilmus majas välja veel üks väike naine, kes oli väidetavalt seitsmendal korrusel koristanud. Mida ta seal niikaua tegi? Kas tal enda elu pärast muret ei olnud? Ma lihtsalt ei suutnud uskuda, et keegi tuimalt terve selle aja majas oli.

Väga kaua seal olla ei kannatanud, kuna õues oli külm ning tegelikult pidin ma ju kohe Tessi sünnipäevale edasi minema. Kui ma auto juurde läksin, siis nägin, et kogu tegevus toimus ühe viienda korruse kontoris, mille aknad maja taha olid. Tundus, et päästjad olid kaks akent puruks löönud ning nüüd tuli sealt päris ägedat tossu välja (idiootsus number 2: enamik maja aknaid ei käi lahti, näiteks meie kontoris on ainult 1 aken, mida saab avada). Votvot.. Põnevust kui palju. Tagant järgi Facebookist lugesin, et selle kontori kohvimasin oli kärssama läinud. Sellel hetkel vist ei olnud veel nii hullu, aga mis siis kui ta oleks seal mõnda aega kärsanud? Ütleme, kui see alarm oleks läinud tund aega hiljem lahti? Kuna selleks ajaks kui me majast evakueerusime oli toss koridoris ikka juba tugevavõitu, siis kaua aega oleks läinud reaalse põlemiseni? Mind hämmastas ka see, et alarmi enda peale ei tulnud nagu keegi niisama kohale või kui tuli siis ikka VÄGA palju aega hiljem (kui ma ära hakkasin minema umbes 50 minutit pärast alarmi algust, ilmus maja ette ka kollaste kleepsudega turvafirma auto), ehk siis tegelikult ei toimu mitte mingisugust kiiret abisaatmist ning kui leegid lahvatavad, siis jõuab maja enne poolenisti maha põleda kui midagi tehakse, juhul muidugi kui sa ise enne ei helista.

Mu töökaaslane Karin just ütles ükspäev, et enamasti kutsutakse asjad endale ise kaela ning raudselt pärast seda esmaabi kursust hakkavadki tekkima mingid situatsioonid, kus õpitut vaja võiks minna. Näiteks mu teine kolleeg, Oliver, kellega me seal kursustel käisime, pidi juba järgmine päev oma oskused kasutusele võtma, sest ta nägi pealt kuidas uks auto jalgratturile otsa sõitis. Õnneks piirdus minu osalus siiski vaid hädaabikõnega, sest ma pole 100% kindel, mida ja kuidas ma teha suudaks.

Öelge veel, et elu pole huvitav ja midagi ei juhtu. Juhtub küll ja just siis kui sa kõige vähem oodata oskad!

Inimesed näevad, aga nad ei vaata

Ma ei tea, mis see on, aga viimasel ajal on hakanud minuga liikluses asju juhtuma. Õnneks ei midagi hullu, aga üha rohkem tundub mulle, et inimesed sõidavad kas kott peas või nad räägivad lihtsalt telefoniga.

Olgu, ükskord oli mu enda viga ka, sest ma oleksin pidanud rohkem eesliiklevat autot jälgima ja mitte niipalju eeldama. Nimelt sõitsin linnast Jüri poole ning seal Jüri ringi mahasõidul sõitis minu ees veel üks auto. Seal on selles mõttes loll koht, et sa pead alla pidurdama ja siis vaatama, ega vasakult ringi pealt kedagi ei tule. Ma seal sõitsin uhkelt ja rõõmsalt alla, teise auto järel, veidi pidurdasin ka, et veenduda muu liikluse puudumises. Pöörasin siis pilgu tagasi ja ŠAHHHHH, hüppasin kohe pidurile. Tuli välja, et see, kes mu ees oli pidurdas ennast peaaegu et täiesti kinni. Pidurid võtsid õnneks päris hästi, kuid see päris viimane kinni pidurdus toimus ikkagi eesnaabri bamperis. Tädi mu ees ei saanud kõigepealt vist midagi aru… Ma pidasin kohe paremale kinni, tädi sõitis edasi kuni sinna ringi kurvi peale kuniks ta lõpuks ka seisma jäi. Tšekkisin kiirelt oma auto üle ja sõitsin talle järgi. Õnneks oli tema auto sama kõrge kui minu oma, niiet kokku said ainult bamperid ja kuna see oli tõesti ainult see viimane kinnivõtmise nõks, siis ei olnud suurt kiirust ka taga. Vedas mul.

Pärast seda mõtlesin küll, et mul ikka peab kuskil mõni päästeingel olema.

Siis reedel hommikul talli sõites, jälle Jüris, kuid seekord seal ühe väiksema Jüris sees oleva ringi peal, sõidan mina ringile, et sõita teiselt väljumiselt kohe sinna talli tee peale. Ei osanud ma alguses üldse valmis olla mitte millekski. Mina sõitsin nii nagu peab, kuna ma esimesest teest (ehk siis põhimõtteliselt otse) ei tahtnud sõita, siis muidugi ma seal suunda ei näidanud. However, esimene auto, kes seal esimese väljumise peal ringile saamiseks oma korda ootas, arvas automaatselt et ma tahan seal väljuda, ehk siis tema saab seal julgelt sõita. See esimene vend oli telefoni otsas, kuid vähemalt liikus kiiresti. Tema järel oli kohe mingi minibussiga tüüp, kes ilmselt järeldas seda sama, ainult et selleks ajaks olin mina juba peaaegu et seal kust tema sõitma hakkas. Õnneks oli mul siiski ruumi, aga suurest vihast vajutasin signaali nii kuidas torust tuli, mille peale vend ilmselt ehmatas ning selleks et potensiaalset otsasõitu vältida, keeras ka talli tee peale välja, et siis ümber keerata. Valus tropp.

Õnneks mu enda reaktsioon oli niivõrd kiire, et tegelikult otsasõidu ohtu ei olnud, aga ma tõesti ei saa aru, miks inimesed reaalselt ei VAATA mis nende ümber toimub. Ma nägin veel kuidas ta vaatas ringi poole, nägi mu autot, kuid ilmselgelt ta lihtsalt ARVAS, et ma keeran. Oh well, võib olla see arvamine mingi meeste värk (see esimene mobiiliga tüüp oli ka meesterahvas), sest nagu mu eelnev Jüri ringi kogemus mulle mõista andis, naised pigem veenduvad kindlalt, kui eeldavad. Välja arvatud mina of course 😀

Järgmine nädal tuleb minu jaoks ärev aeg. Tegelikult juba praegu on veidi ärev olla, aga eks ma sellest räägin avalikult siis kui õige aeg käes on.