Imetamisest

Ma olen varasemalt meie piimasöömise/mitte söömise tavadest natuke rääkinud ka ning ei ole sellest saladust teinud, et algus oli meie jaoks päris keeruline. Prints on teadupärast väga kannatamatu olevus, kes söögi nimel väga vaeva näha ei viitsinud juba alguses. Minu kui ema kohus on ju ometigi last sööta ja seetõtt olin vist Printsi mustas nimekirjaski. Esimesed 6 kuud küsis ta ise rinnale harva, ikka oli nii, et enne sai 3-4 tundi täis ja siis hakkasin ise pakkuma. Mõned harvad korrad oli, kus ta ikka pahandama hakkas, näiteks ükskord siis kui me empsiga Printsi une ajal temaga Assakult Jüri poole hakkasime jalutama ning tema just sel korral varem ärgata otsustas, sealjuures näljaselt kisama pani.

Umbes sellest ajast, kui ta lisatoitu hakkas saama, vähenes ta huvi piima vastu veelgi. Ikka pidin ise pakkuma ja pinda käima kuni rinnast piima “lahmama” hakkas, enne kui noormees rahus süüa sai. Õnneks oli mul piimavaru päris hea ning tundus, et ma suutsin ta vajadusi rahuldada, mis sest, et kohe sekundipealt hullult voolama ei hakanud.

Tänase päeva seisuga Prints enam rinda ei saa. Ma ise ei andnud ja tema ei küsinud. Alguses jäi kuidagi nii, et andsin talle enne lõunauinakut ja enne õhtu und ja siis ühe korra kuskil 5 ajal hommikul, sest nii oli last hea kerge magama saada. Tasapisi lõpetasin õhtul piima andmise ning kui tal ainult üks uni päevas oli, ei mänginud see piima mittesaamine uinumise juures enam nii suurt rolli. Prints uinus ürpis kiiresti ka ilma piimata. Umber paar nädalat hiljem, kui ma talle enne lõunauinakut rinda pakkusin raputas ta pead. See oli siis kui alles hakkas enda keeles JAHi ja EId kasutama. Ma ikka pakkusin edasi, et mis see nüüd siis on, natuke võta ikka. Võttis ja üritas, aga kuna sealt kohe niipalju ei tulnud, siis tuju läks mustaks ja uni tuli ka peale. Järgmine päev tegi ta täpselt samamoodi. Seekord ei hakanud toppima, panin hoopis luti suhu ja voodisse ning ta jäi umbes 10 minutiga niisamagi magama. Pärast seda pole ma talle lõuna ajal ka andnud ning alles jäi vaid see varahommikune söötmine.

Umbes kaks nädalat pole ma talle ka öösel süüa andnud, vaid vett kui niisama uuesti magama ei jää. Öösiti taidleb küll, ma arvan, et hammaste tuleku pärast, kuid süüa otseselt ei nõua. Ma loodan, et see öine taidlus on hammaste pärast, sest igavesti ma seda teha küll ei suuda. Mõnikord magab ilusti näiteks 4ni hommikul ja siis vajab natuke abi, et uuesti magama jääda, eriti kui ta on ennast istuli ajanud. Mõnikord on vaja juba 1 ajal öösel. Mõnikord ei piisa tagasi külili keeramisest, vaid on vaja kussutada. See istuli ajamine tiheneb hommikupoole, ehk mõnikord jõuab ta ennast alates näiteks kella 4st kolm korda istuli ajada enne kui ta poole kaheksa ajal ärkab. Võib olla oleks mõistlik endal ka näiteks 5st siis juba ärgata, jääks see unega solkimine ära, kuid ma tõesti ei suuda nii vara ennast jalule ajada. Just selle katkendliku unelõpu tõttu olen ma hommikuti nii väsinud.

Aga see selleks… Nüüd on meie laps tissivaba. Praktiliselt täiesti ise lõpetas ja mingit suurt vaeva ma nägema ei pidanud. Oleks see mähkmest vabaks liikumine sama lihtne 😀 .

Kuldkihar

Meie Printsil on sünnist saadik päris hea juuksepahmakas peas olnud, mis vanusega on aina tihenenud ja pikenenud. Kuna varsti-varsti on mu venna pulmad, siis leidsime Stega, et oleks sobilik natuke Printsi metsistunud lakka piirata ja et ikka piltide peal ilus välja näeks, ei tasuks seda vast ise teha. Me ükspäev proovisime ta tukka natuke piirata, kuid see tuli nii kõver 😀

20170606_082053

Meie Karvapea

Rocca Al Mare’s kunagi jalutades jäi mulle silma sealne lastele mõeldud juuksur Juuksik. Arvestades, kuidas ta isegi kodus väga paigal ei tahtnud püsida, siis otsustasin ta viia professionaalide juurde, kes võib olla suudavad ta tähelepanu paremini köita. Hinnakirja vaadates ahmisin korraks õhku, aga mida sa hädaga ikka teed. Kuni 1 aastaste laste juuste lõikamine maksab €8, vanemate juba €15. Tundub väheke uskumatu, et mõne karva lõikamine nii palju raha maksab. Näiteks kesklinna salongis Maribell maksab meeste juukselõikus (või vähemalt mõni aeg tagasi maksis) €16 – sinna sisse kuulub peapesu ja peamassaaž ka. Muidugi on nende müügiartikliks ka see, et maksad tunni aja eest, pool tundi sellest on juukselõikus, ülejäänud pool tundi võib laps nende mängunurgas mängida, mistõttu on nende juuksur justkui ka mängunurga eest.

Aja sain väga kiiresti – eile Printsi une ajal võtsin end kokku ja helistasin, et aega panna ning sain juba õhtul kella 19ks broneeringu. Ilmselt oleks ka varasemaks saanud, kuid ma ei tahtnud Rocca poole tipptunnil sõita.

Kohale jõudes olin ma natuke pettunud. Nende uhkesse mängunurka kuulus ainult üks liumägi, mänguköök, laud millel joonistada ja raudtee. Arvestades, et nad seda niivõrd reklaamivad, ootasin ma ausalt öeldes rohkemat. Muidu olid seal juuksuritoolid nagu ikka, ühel oli tooli asemel auto, kuhu siis laps sai sisse istuda ja seal ajaviiteks nuppe vajutada ja keerata. Kui me läksime istus seal parasjagu üks poiss, kes kohati üpris koledat häält tegi – ma olin kindel, et Prints ehmatab juba selle peale ära. Meie juuksur oli Anu, kes andiski teada, et kahjuks on autoiste juba võetud, kuid kui me kindlalt seda tahame, siis me võime natuke oodata, kui ei taha oodata, siis saab tavalise tooli peale minna. Muidugi oli seal tooli peal kõrgenduseks üks tugevam padi, et laps päris augus ei istuks. Peegli kõrval seina peal oli ekraan, millest näidati multikaid, kuid muidu ma mingeid spetsiifilisi just lastele mõeldud vidinaid ei täheldanud. Seintel oli ka natuke maalinguid, kuid muus osas ei olnud seal minu meelest midagi nii erilist.

img1

Pilt nende kodulehelt

Juuksur ise oli tore ja sõbralik ning Prints ei olnudki väga häbelik. Juuksur proovis talle karva-kaitse lina panna, kuid selle peale pani Prints suu torusse. Egas midagi… Hakkas ilma selleta lõikama. Soovides ennetada tema tooli pealt pagemist panin ma oma telefonist tema lemmik multikad jooksma ja voila – paigal ta seal istus. Pidas väga tublisti vastu, kordagi kisa ei teinud ja väga ei kaevanud ning pärast sai liumäest alla lasta ja seal natuke laamedada.

Samuti, kuna tegemist oli meie esimese juukselõikuse, pakkis administraator meile natuke Printsi lokke ümbrikusse mälestuseks. See on valikuline, kes neid ei taha ei pea võtma, kuid minu meelest on tore, et seda pakutakse. Natuke suuremad lapsed said pärast juuste lõikamist ka kommi 😀 .

20170622_115845-1

Karvapea pärast juuksurit

Üldiselt on siiski nii, et minge kuhu juuksurisse tahes, te peate ikka oma last ise lõbustama. Ega sellele poisile, kes kõrval karjus midagi hullu tehtud – juuksur rääkis sõbralikult, ta sai lausa selles autoistmes istuda, multikad olid ekraani peal saadaval. Kõik eeldused lõbusaks meeleoluks olid olemas, kuid millegi pärast talle ei meeldinud. Kui lõikus läbi sai, siis oli rõõsa ja roosa.

Võib olla ei meeldi lastele ühe koha peal paigal olla, mingi veider hõlst ümber ja keegi kääridega juuste kallal. Last tuleb talle sobilike asjadega lõbustada ning leida selline variant, mis lapsele kindlasti meeldib. Me saime oma multikatega väga hästi hakkama ning rahu jätkus lausa pooleks tunniks, mis on Printsi puhul väga haruldane. Mulle tundub, et talle see juuste kammimine ja nendega mässamine meeldib, ainult kõrvade juurest lõikamise ajal hakkas eemale nõjatuma.

Kes ise ei tihka lapsel juukseid lõigata ja kindlasti tahab esimest toredat kogemust, siis ma julgen küll soovitada. Tuleb ainult meeles pidada seda, et lapse juures tuleb siiski olla ja ise ei saa minema tõmmata. Ikka ju uus ja teistmoodi kogemus. Näiteks kui ma ise väike olin tahtsin ma, et mu ema mul hambaarsti juures varbast kinni hoiaks, niikaua kuni ma seal toolis istusin ja mul suus midagi tehti.

Growing pains 

Vaatan täna aknast välja ning vaid need õõtsuvad oksad saadavad külmavärinad mööda selga alla. Vahepeal olid juba nii ilusad ilmad, et laps sai lühikeste pükstega õues ringi joosta, kuid täna näiteks oli tal õues seljas kaks pusa ja vest. Kahjuks ma veel talle kummikuid ostnud ei ole, mistõttu tõmbasin lihtsalt saiakotid nööridega ümber jalanõude 😂 See oli päris hea vaatepilt. Kui keegi teab, kust saab väikese suurusega kummikuid osta, siis andke teada, vaja oleks vist kuskil 21-22 suurust. 

Prints saab muudkui osavamaks ja kiiremaks ja targemaks. Näiteks kodus oskab ta suurepäraselt turvaväravat avada, et ta siis saaks minna kassi krõbinaid sorteerima. Veel on ta õppinud pead raputama kui ta midagi ei taha ja siis väga kirglikult häälitsema kui ta midagi tahab (“jaa”-ni on veel kõvasti aega, sinnani peab leppima “aaaah”-iga), kuid kui ta pole kindel, mida pakutakse on mõistlik siiski pead raputada.” aitäh” tuleb ka iga päevaga järjest ilusamini. Nüüd saab ta suurepäraselt ise püsti nii toas kui õues, kuid ma olen täheldanud, et vanaema juuresolekul kaovad kõik oskused ning vajatava abi kogus suureneb märgatavalt. Magic! 😂 

Üleüldise on Prints kohati üks väike vingats. Näiteks võimlemistrennis käimine on lootusetu, sest seal ta tahaks hoopis teiste lastega seltside ja vabalt ringi jalutada kui et siis emmega mingeid harjutusi teha. Ma tean suurepäraselt, et kodus olles talle harjutused meeldivad ja ta teeb neid päris hästi, kuid seal lihtsalt joriseb ja vingub. Selline pisarateta ving tuleb. Mõnikord kui suuremalt solvub, siis tulevad vihapisarad ka. Täna näiteks trampis esimest korda jonni käigus jalgu, kui ta juba nii väsinud oli. Kahjuks ei oska ta ise veel nendest hoogudest välja tulla ning ma pean leidma midagi, millega ta tähelepanu mujale tõmmata. 
Trennid ja ujumises lõpevad nüüd suveks kohe varsti ära, seega tuleb mingeid uusi tegevusi välja mõelda või siis last rohkem õue kupatada. Meil see majatagune “õu” on hetkel noori vareseid täis, kes veel ei lenda, ent kes Printsile vägagi huvi pakuvad ja keda ta taga ajab, et ma olen olnud sunnitud uusi kohti otsima, kus ta rahulikult olla saaks. Ükspäev hakkas emavares meid jälitama, kui Prints tema lapsele liiga lähedale läks. Lahenduse leidsin üpris lähedalt – Koidu tänava kooli juures on üks aiaga piiratud park. Hetkel on sellel üks värav eest ära ja terve ilm peale liivakasti on liiva täis, kuid seal on kiiged, liumägi ning valdavas enamuses siiski piirdeaed ka. Liikuva ja kärme lapsega kulub see märjaks ära. Seal on ka pargi hooldaja andmed, aga seal üks ema rääkis, kuidas ta on mitu korda ühendust võtnud, aga kasu ei miskit. Teine selline aiaga piiratud park on Politseipark, aga no ma ei hakka iga päev kesklinna minema, lihtsalt selleks, et laps mängida saaks. Eks ta saab Assakul olles ka üks jagu mütata. 
Tasapisi olen hakanud teda ka rinnast võõrutama. Hetkel saab rinda kui ta kodus lõunaund magab, lihtsalt selleks, et ta kiiresti magama jääks ja siis öösel (mõnele hommikul või varahommikul) kell 5, kui ohtralt kisama hakkab. Juba peaaegu kaks nädalat olen ilma õhtuse piimata magama pannud ning tundub, et läheb järjest paremini. Kuigi praegu kui tal silmahambad vist tulevad, esineb öökriiset ka kaks korda öö jooksul, kuid siis ei aita ka söömine. See kriiskamine on nii õudne – viskab muudkui pulgaks ja lihtsalt kriiskas, kussutamine väga ei aita. Nende hammastega seoses oli tal kolm päeva palavik ka. Ilma rohuta oli lausa 39.3, rohuga läks alla, kuid mitte kauaks. Hakkasin juba muretsema, olgugi et laps ei olnud tavalisemast virilam või loium, kuid nii kiiresti kui tal reedel see palavik tõusis, nii kiiresti see ka pühapäeva ööl vastu esmaspäeva ära läks. 

*Appi! Laps magas õues kärus. Enne just mõtlesin, et kas panen rihmad kinni või mitte. Mõtlesin, et äkki rihmadega kinni olles ärkab varem üles, sest miski takistab. Umbes 2 minutit tagasi olin just õue vaadanud, et kas ikka magab. Järsku kuulsin viginat (käru oli õues akna all, ise istusin akna kõrval diivanil) ja vaatasin, et Prints on mingi halli asja käru augu ette ajanud, hakkasin veel meenutama, et mis osa see vankrist selline hall on.. Ja siis tärkas! Tal oli hall vest seljas. Röövik oli ennast vankris ärgates kõhuli keeranud ja hakanud vist pepu ees väljuma ja püsti ajama. No jeesus!*

Ühel pühapäeval käisime loomaaias jalutamas, kui ilus ilm oli. Eriti meeldisid Printsile linnud ja hülged. Need loomad, kes valdavalt magasid teda oluliselt ei köitnud. Kahjuks oli lasteloomaaed kinni – ma nii lootsin, et ta saab neid kitsesid katsuda, aga niiviisi jääb siis järgmiseks korraks ka midagi. 


Üleüldse peaks välja mõtlema mingeid asju, mida nii väikse lapsega teha. Ta tahaks liikuda, aga hüpata ta veel ei oska, tahaks asju teha, kuid mõistus veel väga ju ei võta. Mida teie lastega teete? Kus käite? 

Ja polegi see laps enam nii uus…

“Selleks ajaks kui me vastuvõttu jõudsime oli mul ikka juba väga ebamugav. See pinge ja surumine läksid nii kõvaks, et  raske oli näiteks tooli peal istuda ja oodata – tekkis automaatselt tunne, et tahaks püsti tõusta ja loota, et gaasid või mis iganes väljuvad. Jah, ma arvan, et väga tugev gaasivalu on see, millega võiks tuhusid võrrelda (mitte, et mul gaasivaludega ohtralt kogemust on, aga mõnikord on ikka ette tulnud). Igatahes, kui sünnitajate vastuvõtmisel võiks eeldada mingisugust kiirust või sellist tempokat liigutamist, siis see vanem naisterahvas kes vastuvõtus oli, oli küll äärmiselt rahulik ja küsis oma küsimusi, et pabereid täita. No kurat! Jälle võtsid võimust tumedad mõtted ja ma tahtsin talle pastaka näiteks kaelaarterisse lüüa. Okei, võib olla oleks ma võinud rohkem puhkida ja häälitseda, kuid ma pidasin paremaks ennast ohjeldada ja lihtsalt sügavamalt hingata, ise koguaeg valmis tooli pealt üles kargama. Kui te arvate, et kohe kui paberid korda said, siis tegeleti minuga koheselt edasi, siis te eksite. Seal oli nimelt JÄRJEKORD?! Ma ei tea täpselt, mis vaevus sellel naisel oli, kes enne mind oli, kuid sünnitaja ta polnud. Eks kõik inimesed on tähtsad ja olulised, aga kas sünnitav rase ei peaks olema prioriteet?! Olgu.. tunnistan, et ma EI olnud, vastupidiselt oma emotsioonidele toohetk, suremas ning tegelikult ühes või teises kohas oleks ma ootama pidanud nagunii. Ma mäletan, kuidas ma õudusega mõtlesin, et mis SIIS kui mu emakas on ikka veel ainult 2 sentimeetrit avanenud, nagu tookord ämmaka vastuvõtul. Ja mis veel SIIS, kui mul ei avanegi. Kas ma oleks keisriks valmis? Ja teisalt jälle olin ma nii valmis selle lapse välja pressima/kraapima/ise lõikama, et see lõpplahendus oleks vast täiesti ükskõik olnud, et kuidas ja mis.”

Sellised emotsioonid valdasid mind kell 8 hommikul 11. mail 2016. Kes tahab ja viitsib kas ajaviiteks või meenutuseks täispikki postitusi lugeda võib seda teha kas siit või siit. Ma ise lugesin ka ükspäev ja pean ausalt tõdema, et mõned asjad olid sootuks meelest läinud, samas kui mõned teised asjad on veel eredalt meeles. Näiteks nagu need pärast õmblemiseks tehtavad süstid… Ai!

received_10209826445643528.jpeg

Meie väike nunnu värske tombuke

Naljakas, kuid inimene on alguses nii väike ja jõuetu ja abitu. Ei saa mitte midagi ise tehtud, kui kõva häälega pahandamine välja arvata.

20160518_134551.jpg20160518_055125.jpg

20160520_135420

Isegi see lutt tundub megasuur!

20160527_151622

2-nädalane

Pead hakkas ilusti hoidma juuni lõpust (2016), esimesed alumised hambad tulid novembris, roomamise jättis vahele ja alustas edukalt käputamist 15. detsembril 2016, nädalaga hakkas end juba põlvedele püsti ajama ja detsembri lõpus oli tugede naljal püsti. Viimased oskused tulid kuidagi äärmiselt kiiresti… Iseseisvad esimesed sammud tegi 4. märtsil, täpselt nädal aega enne oma 10. kuu sünnipäeva.

DSC_0048

6-kuune

20170316_110147

10-kuune

20170501_144840_HDR

11-kuune

20170511_085358

Värskelt aastane laps!

Eilse päevaga täienes Printsi oskuste pagas veelgi. Kõndimisele, jooksmisele, kapist asjade välja kiskumisele, mänguasjade viskamisele, vanaema klaasidega ringi jooksmisele, prügikottidega mängimisele, paberi rebimisele ja söömisele, torni ladumisele, palli veeretamisele ja jalaga löömisele, haamri ja teiste mänguasjadega põranda toksimisele, üleliigse vee välja sülitamisele (kui joogijanu on kustutatud), maasikate söömisele, emme telefoni pätsamisele, tõukeautoga sõitmisele, rõngaste toki otsa panemisele, Lego Duplo ehitiste lammutamisele, riiete viskamisele, riiete pesurestilt alla kiskumisele, plastmassist karpide sahtlist välja võtmisele lisandus nüüd ka diivani peale ronimine praktiliselt igast asendist ja sealt alla tulemine. Diivani kaugem nurk oli veel ainuke püha paik, kuhu ma näiteks oma telefoni ja sülearvuti eest ära lükata sain, sest sinna ta ei ulatanud, kuid nüüd puudub seegi pelgupaik. Näiteks on tal kindel rutiin, kuidas võimalikult palju pättust korda saata.

Kõigepealt jookseb Prints turvaväravani, mis meil esiku ukseaugu ees on, et ta kasside kausside kallale minna ei saaks, sealhulgas jalanõudsid lakkuma – loksutab seda niikaua kuni haak lahti kukub ja ta esikusse pääseb. Mina lähen siis talle järgi, tõstan tagasi tuppa ja panen värava kinni. Niikaua kuni ma väravat kinni panen vudib ta diivanini ja ronib diivani peale, hakates kiiruga kõikide klahvide peal vajutama ja hiirega maniakaalselt klikkima, et ikka kõikvõimalikud leheküljed kinni panna. Näiteks suutis ta luua kausta nimega “ssssssssssssss”, kuhu oli salvestatud mitte üks, vaid KAKS veebilehekülge, ka mõlemad nimedega “ssssss”. Tulevane IT spetsialist vist 😀 Otseloomulikult tõmbab ta ka mu telefonilaadija seinast välja, haarab telekapuldi ning jõuab otsapidi pätsatud asjadega põrandale. Jah, see kõik juhtub umbes 10 sekundiga. Mida kõik veel siis korda jõuab saata, kui ma veel vetsu peaks minema… Võib olla olen ma ise lihtsalt aeglane. Trajektoor jääb siiski samaks. Kisub köögis kappe lahti, lähen järgi, tema jookseb otse diivani juurde, ronib otsa ja jõuab väääähemalt telefonilaadija seinast välja tõmmata. Kisub issi lauasahtlit lahti, lähen järgi, jookseb uuesti diivani juurde, seekord klikib hiirega nagu hullumeelne, võimalusel sulgeb terve brauseri.

Täna öösel magas Prints mõnusat und nagu üks suur poiss kunagi. Kella üheksast jäi magama ning süüa tahtis siis alles natuke peale viit. Mõned ööd on möödunud kahe söömisega, kuid eile õhtul andsin õhtul pudru juurde veidi keefiri ja andis vist tunda. Samas ma pead ei anna, sest iga öö on siiski isenäoline ning pahatihti ei ole ma võimeline absoluutselt mingit kindlat seost või toimivat rutiini leidma.

Üks muudatus, mille me sisse viisime oli 2 päevaune asemel ühele unele üleminek ning siiani tundub, et see sobib paremini. Enam ei pea une pärast võitlema ning magama jäämine toimub ka üldiselt 10 minutiga. Jah, laps nõuab küll rohkem mängimist ja tähelepanu kui enam nii värske pole, kuid peab ilusti vastu. Kusjuures, ma ei ütleks, et ta päevane terve uneaeg sellevõrra nüüd väiksem oleks – pigem on allesjäänud uned pikemad ja kvaliteetsemad. Näiteks nüüd ei ärka ta enam kell 6-7, vaid pigem 8 paiku (vähemalt viimased päevad). Kindlasti sõnusin nüüd kõik ära ja homme vahin juba kell 5 lakke 😀 Siiski, siiski… Mulle tundub, et see ühele unele üleminek tegi elu paremaks ja positiivsemaks. Muidugi tuleb nüüd lapsele rohkem tegevust otsida, käruga niipalju enam ringi ei rallita, kuid õues liivakastis käime ikka mängimas ning kiikumine on VÄGA popp ja üks lemmikutest asjadest üldse vist.

Üks tubli nunnupall on ta meil ja iga päevaga läheb järjest asjalikumaks. Täna hommikul kiskus peaaegu, et pisaragi välja – kuidagi nii suur heldimus tuli 😀 Emad, eks ole…

Kuhu nädalavahetus jäi?

Vähe sellest, et aeg läheb nii kiiresti mööda, et mul pole halli aimugi mis nädalapäev parasjagu on, kütab ka nädalavahetus sekunditega mööda (isegi siis kui ma olen endale teadvustanud, mis nädalapäev parasjagu on). Nüüd kui ma tööl ei käi ei ole mul ka päris neid igapäevaseid pidepunkte, mis tuletaks õige nädalapäeva meelde. Näiteks esmaspäeva õhtuti on ujumine, teisipäeva hommikul on võimlemine ning pühapäevast kolmapäevani ilmub “My Kitchen Rules”-i uus osa, kuid muudest päevadest ei tea ma ei ööd ega mütsi. Tegelikult ongi nii, et kui teisipäev läbi saab, siis ongi järsku juba reede ja siis juba jälle pühapäeva õhtu, kus ma mõtlen, kas on mõtet Printsi vanni panna kui järgmine päev on nagunii ujumine, peale mida tuleb ta klooriveest põhjalikult puhtaks pesta. Ma pole veel päris täpselt aru saanud, mis on see optimaalne arv kordi nädalas oma väikelast vannis pesta. Kas keegi oskab öelda? Osades kohtades kirjutatakse, et tihti pole kasulik, kuid seda pole öeldud, kui tihti on liiga tihti – ma eeldan, et iga päev on tihti.

Kuna Prints käib toas omal jalal päris kindlalt, siis tahan ma teda järjest rohkem ja rohkem ka õue kõndima lasta. Eks papudega on see toiming kõvasti keerulisem, sest nendega kõndides tuleb hoopis teiste kabariitidega arvestada ja raskemad on nad ju ka. Vähe sellest on maapind pahatihti ebatasane või tuleb mõni läbimatu takistus ette – raske on see väikelapse elu 😀 Laupäeval käisime Stroomi rannas, sest Ste tahtis oma uue lemmikuga lennata ja mina tahtsin, et laps saaks värsket õhtu hingata ja ringi tuiata. Kui päris aus olla, siis ranna ribale me ei jõudnudki, kuid meie Printsiga veetsime aega rannaesisel mänguplatsil. Toppisin lapse nende vedrukiikude peale, aitasin tal liumäest alla lasta ning kõige lõpuks, kui päris kiigud vabanesid, sain ta ka beebikiigu peale panna. Liumägi ja kiikumine talle täitsa meeldisid, kiikumine kohe eriti, mille käigus ta isegi itsitas.. Aga siis kui edaspidi liikus võttis veidi vist õhu kinni või ma ei teagi 😀 Edaspidi liikudes tuli natuke häda nägu, tagasi minnes võttis kilkama… Go figure.

Nende imelike kevadilmade tõttu on vist päris arvukalt igasuguseid haigusi liikvel. Meid tabas lühiajaline nohu, kuid Printsil on praktiliselt koguaeg kõik kohad tatised – hambad vist jätkuvalt. Tahaks juba mõnusaid ilmasid nagu vahepeal juba lubas. Sellega seoses tuleb mul jälle meelde, et ma peaks minema autol rehvid ära vahetama…

Hirmutav on mõelda, et juba aasta lõpus pean ma hakkama mõtlema, mida raha teenimise eesmärgil edasi teha ja kuidas elu planeerida. Eks lihtsaid variante on mitmeid (Viru tänav, kanepikasvatus – you name it), kuid selliseid “projekte” ei saa vist laenuavaldusele kirja panna, kui kunagi asjaks peaks minema 😀 Õnneks (või kahjuks – veel on vara öelda) tabas mind üheaegselt kaks võimalust. Ma ootan hetkel mõlemast kohast tagasisidet, kuid loodetavasti saan ma varsti teada mis ja kuidas ning siis saan vast rohkem rääkida, mis mind tulevikus ees ootab. Ootamine imeb vilinal, nii palju võin ma öelda, kuid vahelduseks võiks mind midagi toredat ka tabada kui lapse magamatus, hambavalu või nohu.

Parem lähen nüüd magama ära, sest ilmselt järgmine äratus on üsna varsti.