Paskaakus Maximus

Viimased paar nädalat on olnud siiani vist kõige raskemad, eelkõige seetõttu, et öine uni oli päris katkendlik, Prints viril ja üleüldse oli meeleolu kuidagi negatiivse võitu. Esiti vist mul endal, sest 9 kuud korrapäratut und on ikka üks paras õudus ning eks ma seetõttu olen vähe järsem ja kergesti ärrituvam.

Kirjutada on päris mitmest asjast, kuid ma lihtsalt ei ole suutnud endast piisavalt jõudu leida, et blogisse kirjutama tulla – selle asemel leian ennast mingeid suvalisi sarju vahtimas ja lihtsalt vegeteerimas.

Nüüd mõned päevad on ööd juba jälle arvestatavamad olnud, isegi ütleks, et head kui ma Muprhy‘t ei kardaks. Aga kardan. Oi, kuidas kardan.

Meie väiksel Printsil on olemas juba kaks alumist hammast, kuid ülemised on ennast pikka aega oodata lasknud. Jaanuari lõpust saadik on tal alumiste hammaste kõrvalt paistes olnud, kuid need pole siiamaani lõikunud. Mul on karvane tunne, et nüüd hakkavad need puuduolevad hambad kõik järjest laekuma. Naljakas on see, et kolmas hammas, mis lõikus ei olnud mitte ülemine esihammas, vaid hoopis selle kõrvalt üks. Ehk siis meie Prints näeb välja nagu väike krokodillipoeg kui hammas suureks kasvab.

11. veebruaril sai meie väike Prints 9 kuud vanaks, mis tähendab, et nüüd on ta sama kaua siin ilmas olnud kui ta mu üsas konutas ja jalgadega tagus.

img_20160505_105429.jpg

40. nädal 😀

20170212_113339-1.jpg

12. veebruar – 9 kuud rõõmu

Nagu näha, siis liigub meie Prints kindlamalt ringi, eelkõige tugede najal, kuid mõnikord kui tal hästi julge tunne peale tuleb, teeb ka paar iseseisvat sammu. Lauanurgad pole enam mõnda aega probleemiks. Üleüldse liigub ta nüüd sama kiiresti kui välk – üks hetk üritab minu püksi säärest kinni hoida, järgmisel hetkel tõmbab raamaturiiulist raamatuid välja ja siis jälle järgmisel hetkel mängib ämbriga. Täna on ta juba mitu korda üritanud rohkem iseseisvaid samme teha.

Enda mänguasjad talle enam väga palju rõõmu ei valmista ning pigem otsib ta tegevust mujalt. Samas eile õhtul mängis mõnda aega köögipõrandal oma pallidega – õppis palli põrgatama ja nalja jätkus mõneks ajaks 😀 Nii naljakas oli kuulata, kuidas ta palli põrkama viskas ja siis ise itsitas. Köögis pole vähemalt karta, et pall kuskile alla peitu läheks ning põrandal on kiviplaadid, kus on kohe eriti hea põrgatada. Samas kui ta pikali peaks kukkuma, siis on mats vähe hullem.

Söömise koha pealt on ta jätkuvalt tubli, kuigi tundub, et tuleb hakata talle uusi maitseid otsima, sest vanad on igavad ning kui kõht juba natuke rohkem täis saab, siis keerab pea ära ja sööb edasi ainult siis kui ta ise ka endale lusika kätte saab. Ilmselt hakkab uus etapp, kus ta tahaks juba ise endale sööki suhu panna – üldiselt ta niiöelda “näputoidust” ei ütle kunagi ära. Kuigi… Kui issi talle täna banaani pakkus, lendas see suhteliselt kohe põrandale.

Üleüldse on tal tekkinud mingi asjade mahaviskamise komme. Ükskõik kas on toit, mida ta ei taha või mänguasi, millest siiber saanud. Eriti olen ma seda täheldanud, et viskamine toimub kellegi süles olles ning naljakas on vaadata, kuidas ta pauku ennetavalt silmad kissi paneb 😀

Üle pika aja käisime ka arsti juures kaalumas ja mõõtmas ning seekord tehti ka vereproov. Hemoglobiini tase on ilusti paigas, seega menüü on korras ning vaikselt võib hakata asju juurde vaatama.

Ametlikud ilunumbrid said siis järgmised:

Kaal: 8660g -> 9750g (+1090g)

Pikkus: 74cm -> 77cm (+3cm)

Peaümbermõõt 45cm -> 46cm (+1cm)

Praktiliselt kolme kuu erinevuse kohta on päris hea tulemus. Lõpuks ometi läheb kaal ka kõvera järgi “normaalselt”, pikkus oli seekord natuke tagasihoidlikum, kuid ega ta ei saagi elu lõpuni nii kiiresti nagu umbrohi kasvada.

Vahepeal ostsime ka turvatooli ära, sest kaua üks väike noormees ühes beebihällis ikka istub. Vaatasin enne pikka aega ringi ja mõtlesin, millist osta. Meie beebigrupis tundus kõige popim Maxi Cosi Pallas, kuid pärast mõningate testivideote vaatamist tahtsin ma kindlalt SSS tooli (seljaga sõidu suunas). Eestis neid millegi pärast väga palju ei ole, mille seast reaalselt valida saaks ning kui on, siis mega hinnaga. Lõpuks osutus valituks Britax Römeri Multi Tech II, mis meie pisikesse autosse ka mahtuma pidi. Turvatoolist teen ma täpsema postituse (vähemalt üritan) ja siis juba muljetest ka.

Oeh, üleüldse on siin paar asja, millest tahaks täpsemalt kirjutada, aga selleks tuleb ennast kokku võtta.

Raske on ühe lennuga postitust valmis kirjutada, kui see väike paskaagist Prints mööda tuba ringi laseb ning kohe kui arvuti sülle võtan, mille siia sääre juurde kiunuma tuleb ja tähelepanu tahab 😀 Praegugi olen ma seda konkreetset postitust vist umbes 4 tundi kirjutanud. Käsi rinnal ei luba, aga ma ausalt üritan rohkem end näole anda kui vähegi magada lastakse ja mõte jookseb.

Täitsa suur mees juba ehk 8 kuud sai täis

Alates 15. detsembrist on meie väike Prints kohutava kiirusega arenenud ning nüüd kui ma teda vaatan, pole väikesest beebist enam haisugi. Valetan. Haisu on ikka päris tihti, eriti pärast lisatoiduga alustamist 😀

Nüüd kui iga kuu arsti juures ei käi ei ole mul päris ametlikku ülevaadet sellest, kui palju Prints päriselt kasvanud on, kuid mulle tundub küll, et ta läheb iga päevaga järjest raskemaks ja pikemaks. Eriti lihtne on seda selle järgi mõõta, kui kaugele ta ennast mähkimislaua peal eemale toksib ja kui osavalt ta mulle jalaga makku suudab virutada. Samas jällegi kui ma teda Assakul ükspäev kaalusin, siis oli ta koos riietega umbes 9 kilo 350 grammi. Eks see kaal näitab ka veidike huvitavaid numbreid, kuid minu meelest on see kaalutõus kuidagi tagasihoidlikum arvestades milliseid mehiseid toiduportsjoneid ta endale sisse ajab. Jah, lõpuks ometi on ta korralikult sööma hakanud, mis on ilmselge märk sellest, et rinnapiim on ainult mingi lurr, mida mõnikord ajaviiteks luristada võib.

Eile sai meie Prints 8 kuuseks ning tal on ette näidata hunnikute viisi uusi oskuseid. Kui ta eelmiseks sünnipäevaks veel ei roomanud ega käputanud, vaid tegi ainult pepunõkse, siis mõned päevad peale sünnipäeva (15.detsembril) tegi ta esimesed edasiviivad käputused. Pärast seda hakkas kutil ikka väga kiire. Boom – ajas ennast voodis pulkade najal põlvili. Boom – lükkas ennast issi sülest täitsa ise püsti. Boom – ajas ennast voodis pulkade najal püsti. Boom – üritas on esimesi samme teha. Tänase päeva seisuga saab Prints päris edukalt püsti ja ka tagasi maha, kuigi see viimane on selline kahtlane värk ning võib juhtuda, et sihtimisega on natuke halvasti, istuma ja istumast ära, diivanilaua ümber tatsata (nurgad on väike hell koht, kuid muidu pole probleemi) ehk siis võib öelda, et meie vääääääike beeeebi oskab toe najal kõndida. Vahepeal pärast mitmeid matse oli ta natuke aega pisut ettevaatlik ja tahtis kas emme või issi kätt julgestuseks, kuid nüüd enamasti liigub päris vilkalt.

wp-image-1207923491jpg.jpg

Tundub, et ta on hakanud ka pisut aru saama, mida tohib ja mida mitte, sest näiteks kohe kui ta võtab suuna koridori poole, kuhu meie kassid on pagendatud (liivakast ja söögi-, jooginõud), siis läheb ta sinna hoopis kiiremini siis kui emme või issi end püsti ajab ja talle järgi hakkab minema. Varsti jookseb eest ära 😀

All on tal kaks täitsa arvestatavat kikut, üleval on praegu veel tühjus, samal ajal kui mul on karvane tunne, et alla on lisa tulemas. Heh.. Ülemine sahtel jääb tühjaks, siis on nagu väike buldog. Hammastest rääkides… Kui ta väga suures näljas ei ole või on kannatamatu ja tahab, et tissist juba kiiremini midagi tuleks, on tal tavaks mind hammustada. Õnneks mitte kõvasti, pigem nagu venitab või nii, kuid siiski… See on päris hell koht. Kui ma ütlen talle, et ei tohi on tal olenevalt tujust kaks erinevat reaktsiooni: a) hakkab nutma (see võib varieeruda lihtsast lõuavõdistamisest kuni kõva häälega karjumiseni) b) hakkab naerma. Hirmutaval kombel on see viimane tihedam. Ma ei tea, mis selles väga naljakat on kui aus olla. Samas mõnikord muutub ta kohe ettevaatlikumaks. Oh well

20170111_184205.jpg

Uued söögikombed

8ndaks sünnipäevaks kinkisid vanavanaema, vanaema ja vanaisa lapsele söögitooli. Ma pean ütlema, et enne kui meil seda ei olnud ei osanud ma selle vajalikkust väga hinnata, kuid alates eilsest õhtust jõudsin ma järeldusele, et see on üks äärmiselt väärt asi. Esiteks pole terve maailm kurgitükke täis ja teiseks jääb söömisest lapsele ikkagi eraldi toimingu mulje. Mulle tundub, et talle endale ka meeldib seal söögitoolis istuda, sest see on nagu ta päris oma troon kohe. Hämmastaval kombel on see söömine muidu väga palju mustemaks muutunud 😀 Süles olles sain veidi paremini sihtida ja teda suunata, nüüd kui ise istub on terve nägu püreed ja manti täis. Seda enam, et ta ise seda vahepeal suust laiali lükkab.

Magamisega on meil nii ja naa. Ma ilmselt kutsun endale praegu häda kaela, kui sellest siin niiviisi avalikult kirjutan, AGA ei saa mitte vaiki olla, sest mõned asjad on läinud kõvasti paremaks. Näiteks on ta viimased mõned päevad väga edukalt oma voodis ise tuttu jäänud. Selle “karmima” unekooli saatsin ma kukele ning nüüd teen nii, et istun tal voodi kõrval kuni magama jääb, kui joriseb teen pai või panen käe talle külje peale. Alguses oli hetki kus ta oli juba nii väsinud, et paitamine ega miski muu ei aidanud, kui ainult sülle võtmine ja kiigutamine. Nüüd on juba kõvasti parem. Alguses ta seal näpib oma jänkut, viimastel päevadel ka oma lutti (näiteks võtab seda eest ära ja üritab tagasi panna, mõnikord on näpp tönts ja siis kaob ära), vahepeal üritab ka kõhuli rullida, kuid siis lõpuks keerab külje peale ja jääb tuttu. Lihtsalt niisama. Selle järgi palju ta päeva jooksul süüa saab võiks ta minu meelest terve öö rahulikult magada, kuid kindel laks on see, et kuskil 12-01 vahel hakkab ta nutma. Korra mõtlesin, et äkki on see õhtupudru gaasidest, sest siis ei aita paitamine ega miski, tuleb sülle võtta ja natuke aega kiigutada ja kussutada enne kui voodisse tagasi magama annab panna. Alguses mõtlesin, et äkki lihtsalt harjumusest tahab süüa, aga eile kui pärast paari puuksukärakat rahulikuks jäi arvasin teisiti. Pärast seda magab kuskil 3, 4 või 5ni, sööb ja magab hommikuni välja. Kui saab 4 ajal süüa, siis kuskil 7 või 7.30 paiku niheleb ja hakkab jälle nutma, annan süüa ja siis venitab headel päevadel kuskil 9ni välja. Vahepeal oli see uni hakitum ja hullem, kuid mulle tundub, et asjad hakkavad väheke paremuse poole liikuma. Pange tähele, lihtsalt sellepärast, et ma nüüd nii kirjutasin on tänane öö kindlasti hullumaja.

Mida aktiivsemaks Prints muutub, seda tegusamad meie päevad on ning seda valvsam pean ma olema, et ta kuskil mingit pättust ei teeks. Hirmsasti tahaks ta mu Harry Potteri raamatuid vist lugeda, sest nendega käib ta päris tihti oma näppe sügamas. Oeh.. Nüüd järgmise asjana tahaks selle raamaturiiuli ära osta, et saaks raamatud vähe kõrgemale panna. Asjade paigutamine on muidugi ise asi 😀

Järgmine arstivisiit on järgmine kuu ja siis saab ametlikud mõõdud ka lõpuks ometi kirja. Ootan juba põnevusega. Kahjuks võetakse järgmine kord verd ka, mis ei saa Printsile just eriti meeldiv olema, kuid oluline ta ju on. Loodetavasti on kõik asjad jonksus, sest liha ja vitamiine peaks ta tublisti saama.

Vihane jõulupäkapikk ja head uut aastat!

Mina ei jaksa enam selle ajaga sammu pidada. Üritan, mis ma üritan, aga lõpuks on tuhat aastat jälle mööda läinud ning kodus on tegelikult palju teisi asju ka teha.

(Haha! Mõtlesin, et kirjutan kiiresti postituse valmis niikaua kuni laps magab, aga läks nii nagu ikka – laps ärkas enne üles. – 28.12.16)

EDIT: Lõpuks sai postitus kirja 01.01.17

Nädal enne jõule sai mul magamatusest siiber ning pärast “Päästke meie uni” lugemist, hakkasin niiöelda “unekooli”katsetama. Just siis kui hakkas nagu mõjuma jäi Prints haigeks ning seetõttu jäi unekool katki. Üleüldse täheldasin ma seda, et kui unekool katki jäi hakkas ta alati nutuga ärkama, isegi siis kui ta oli end välja maganud ning iga kord kui ma hakkasin toast välja minema, hakkas ta nutma. Praegu, kui Prints on juba praktiliselt terve, olen ma suhteliselt kindel, et sellist unekooli ma enam uuesti proovima ei hakka, sest ilmselgelt tekitab see lapses lisastressi.

Ma viimased korrad olen proovinud nii, et istun ta voodi kõrval nähtaval nii kaua kuni uinub. Paar kord on isegi õnnestunud, et jääb ise voodis magama. Mitte küll päris ise, selles mõttes, et olen paitanud ja kõrval seisnud ning mõnikord kätt kõhu või selja peal hoidnud, kuid siiski oma voodis ja ilma kussutamata. Siis jällegi mõnikord hakkab nii haledalt nutma, emotsiooniga, mitte lihtsalt protestist, et siis ma võtan sülle ja natuke kiigutan. See magama panek on keeruline, sest kõigepealt hakkab ta süles pulka viskama ja siplema (olgugi, et tal on uni ja kindel uneaeg). Kui voodisse panen on kaks sekundit rahulik, kuid siis hakkab kätega rapsima, kõhuli keerama, püsti ajama ja mida veel. Ma kahtlustan, et kui need keeramised ja püsti ajamised ära jätaks, siis jääks ta palju kiiremini magama. Samuti olen ma täheldanud, et natuke pärast seda kui ta on lõpuks silmad kinni pannud võpatab ta kaks korda. Ei tea, mida ta unes näeb, kuid mõnikord võpatab niivõrd, et aju käsib kõhuli keerata ja edasi toimetada. Üldiselt päästab sel hetkel lihtsalt tagasi külili keeramine.

Eilne öö oli väga veider. Muidu magas tublisti ning paugud ei häirinud, kuid kuskil nelja ajal öösel kaotas oma luti ära ja kuna ma ei suutnud seda talle aegsasti tagasi toimetada (otsisin igalt poolt, kuni leidsin luti voodi alt – lõpuks!), võttis viha võimust ning ülejäänud öö oli natuke katkendlik ja kurjaks ajav (nii mulle kui lapsele vist). Üritasin tissi pakkuda, kuid selle peale karjus veel rohkem, ka lihtsalt vesi ei aidanud. Ärkas ja jorises kuskil iga tunni aja tagant, kuni lõpuks seitsme paiku soostus sööma ning siis magas mõnda aega edasi (kuigi esines kõhuli keeramist ja luti kaotamist). Tavaliselt magab ta Assakul paremini, kuid seekord oli selline veider öö.

Jõulud möödusid otseloomulikult söömise tähe all ning kiiremini kui nende ootus, kuid see vist on igaaastane nõidus.

dsc_0093

Meie jõulupäka 😀 

Millegi pärast oli Printsile vist kuuse all kõige rohkem pakke ning nüüd meil kodus muudkui kiliseb ja koliseb, laulab ja möliseb 😀 Nimelt sai laps laulukoera ja ühe tegeluskuubiku, mis ka laulab ja õpetab. Üks on eestikeelne, teine ingliskeelne, nii et… Loodetavasti on neist miskit kasu ka. Esialgu ei tundu ta ülemäära suurt rõõmu tundvat.

Alates 30. detsembrist ajab meie jõulupäkapikk ennast kõikvõimalikes kohtades püsti ning ega see enam vast kaugem ole, kui päriselt jalad alla võtab ja ühest nurgast teise hakkab jooksma. Juba praegu on tükk tööd, et kõik ebavajalikud asjad lapse haardest ära päästa ja neile uus koht leida. Peab vist hakkama lae alla asju paigutama.

Vahepeal sai Prints kuidagi märkamatult 7 kuuseks ning tegelikult terendab jubaki 8. elukuu. Õudne kui suur mu väike beebi juba on!

20161211_162238.jpg

Kolme šokolaadi-toorjuustu kook

20161211_183728-1.jpg

Nämm!

Printsi 7ndaks sünnipäevaks tegin lõpuks ise ka torti ning välja tuli pääääris hea. Kellel on huvi, siis retsept on päris “My Kitchen Rules” saatest (lausa sellest hooajast, mida TV3 praegu näeb) – link SIIN.

Kahjuks ei ole meil arstivisiiti plaanis nüüd kuni veebruarini, ehk ajani mil Prints saab 9 kuuseks, kuid vahepeal tuleks vast ikka ise teda mõõta üritada. See saab olema umbes sama huvitav kui näiteks elus kaheksajalga kotti toppida, ma arvan.

Mul on nii palju postitusi, mida ma veel tahaks kirjutada, kuid ma nagu ei jõua nendeni kui õige aeg on ja siis ma tagantjärele enam ei viitsi. Näiteks tahtsin sellest koogitegemisest kirjutada.

Jõulukinkidest võiks ka kirjutada. Vähemalt ühest, nimelt sain endale uue trennisõbra FitBit Charge 2 ning pärast nädalaajast kasutamist olen ma küll väga rahul. Peaks sealjuures kirjutama ka sellest, miks ma oma SmartBandi välja tahtsin vahetada.  Oh well…  Varsti ehk jõuan selleni. Nüüd ei saa Printsi ärkveloleku ajal suurt midagi teha, sest ta vajab pidevat järelvalvet ning kui liiga mitu muhku käes, siis ohtralt tähelepanu 😀 Raske on see lapse elu.

Usinamatel on juba ka aastakokkuvõtted tehtud – ma olen lihtsalt aeglane ja laisk ja kasutan aega valdavalt eneselõbustamiseks või magamiseks. Võib olla jõuan ka seda kunagi teha, sest olgem ausad.. see aasta on üpris ainulaadne võrreldes mu teiste aastatega. Üks blogija kirjutas, et hakkab tegema 30 päeva challenge‘it, mis korraks tundus jube hea mõte, kuid siis mõtlesin jälle, et ma nagunii ei jõua. Võib olla just peaks?

dsc_0089

Jõulupäkapikk

Meie soovime aga teile kõigile head uut aastat ja edukaid kordaminekuid!

Laps, kus tormad?

Juba mõnda aega on Prints väga aktiivselt oma sabaotsa harjutusi teinud, kuid viimastel päevadel on ta märkamatult ülimalt tubliks hakanud ning pigeva tagurpidi käigu asemel liikus ta mõned korrad täitsa õiget pidi.

Täna hommikul kui me voodis veel lebotasime (loe: mina lebotasin, laps oli kõhuli ja üritas käputada), oli ta äärmiselt püüdlik ja muudkui nõksutas. Voodi peal on suhteliselt hea pidamine – ei libise tagasi, kuid väga edasi ka lihtsalt ei saa, mistõttu sai ta mõned korrad täitsa sinna suunas tüürida, kuhu ta ise tahtis. Suur asi, sest tavaliselt kipub ta hoopis vastupidises suunas minema, mis tihtilugu suure pahameele majja tõi.

Õhtul aga, kui Ste koju tuli, oli ju issile vaja näidata ometigi, mida ta päev otsa harjutanud oli ja lõpuks ometi (loe: issand jumal kui kiiresti aeg läheb) neljakäpukil edasi sai. Võin vist julgelt nüüd öelda, et roomamise osa jäigi meil vahele, aga pole häda, sest maailm on lapsele jälle valla ja emme-issi asjad riiulitest ja sahtlites ootavad.

Järgmise asjana üritas ta ennast muidugi meie baaritooli jalatoe abil ennast üles tõmmata – õnneks ei ole käed piisavalt tugevad ning jalad ei saa veel aru, mis otstarve neil selles ülesandes on, seega jäi see üritus poolikuks. Mulle tundub, et keegi oleks nagu laudavärava lahti löönud ja nüüd müdistavad kõik erinevad pudulojused uksest välja ehk siis… kõik asjad tulevad korraga. Hambad, käputamised, püsti ajamised… Ma ei tea, mis kõik veel.

Magada ma jätkuvalt ei saa ning ma tahaks hea meelega need hambad maapõhja needa, kuid loogiliselt võttes oleks ju hea kui lapsel mõni rehapulk ikka suus oleks, et järgmine aasta koduaia õuna mekkida või magusat maasikat näksata. Väiksekesest on kahju, sest 6-7 aastaselt hakkavad ju piimahambad uuesti välja vahetuma ja siis lõpuks tulevad tarkusehambad ka, mis on üks paras piin. Tundub, et see hammaste jura ei lõpe mitte kunagi…

Hipp-hipp, hurraa!

Hambad, need hambad

Viimane nädal on olnud raskem kui kõik senised vist kokku ning ma arvan, et just sellest nädalast tekibki suur osa minu 6-kuulisest unevõlast. Ilmselgelt olen ma senimaani saanud ilusat elu elada oma võrdlemisi mõnusa unekogusega ning selleks, et ma ikka saaksin “päris” lapsevanemaks võttis elu kätte ja otsustas mind õpetada.

Alguses ei osanud ma midagi arvata sellest, kui Prints muudkui rahutumalt öösiti magama hakkas. Kõigepealt sahmerdas niisama ja siis hakkas täpselt 3 tunni tagant ärkama, mis tal muidu öösiti kavas ei olnud. Kirjutasin kõik uue arenguetapi arvele kuniks ta mind ükspäev näpust “hammustas” oma pisitillukese kikuga. Nüüd on tal teine kikualge veel, mis õnneks suuremate hädadeta lõikusid, kuid mulle tundub, et ega see hammaste kasvatamine ka mingi meelakkumine pole. Kui ma enda tarkusehammaste tuleku peale mõtlen, siis tunnen väikesele lapsele kaasa – vähemalt tal ei ole vaja teepealt miskit eest ära lükata või lõualuusse endale ruumi vaja teha. P.S – mulle tundub, et mu tarkusehambad pole ikka veel oma täit potensiaali täis kasvatanud.

Iga kord kui ma mõtlen, et enam hullemaks minna ei saa, siis üritab keegi mulle tõestada kuivõrd rumal ja naiivne ma olen ja kingib mulle veelgi “parema” kogemuse. Võib olla oleks aeg lõpetada igasuguste positiivsete asjade välja hõiskamine, et negatiivset vähemalt mitte ise kohale kutsuda. 

Näiteks hetkel ma mõtlen, et tänane öö oli vist kõige jubedam siiamaani. Esiteks läks eilne uni natuke nihkesse ning ta magas õues peaaegu tund aega vähem kui oleks võinud, seega panin Printsi vanni juba veidi peale seitset ning süles jäi magama kuskil 19.37. Ma ei tea,  kas varase ööune tõttu või hammaste või jumal teab mille pärast oli laps aga rahutu ning iga kord kui kergema une tsükkel kätte jõudis hakkas ta jorisema ja suplema ja ajas ennast üles. Mitte küll täiesti üles, aga piisavalt et silmad lahti (osadel kordadel) lutti taga otsida. Ma arvan, et poole ühtteistkümneks olin ma käinud vähemalt 4-5 korda lutti tagasi panemas. 

Veidi enne poolt kahtteist andsin talle uuesti süüa, lootuses et ta nüüd jääb paremini magama. Veidi mõjus vist ka, ma enam ei mäleta täpselt kas ma vahepeal käisin ka lutti tagasi panemas, aga 02.50 ärkas ta kindlast. Andsin süüa ning kuna mähe oli päris märg otsustasin selle ka ära vahetada. Suur viga. 

Mähkme vahetamine oli iseenesest vajalik, aga see äratas ta niivõrd üles, et ma istusin tund aega enne kui magama jäi. Panin voodisse, ronisin ise teki alla sooja… Ja hakkas järsku kingi karate seal  Printsi voodis käima. Vähkres ja sirutas ja siis hakkas igisema. Võtsin siis uuesti üles ja läksin elutuppa tagasi. Nii kordus kuni kuskil viieni, mil ma otsustasin, et kui magama jääb siis võtan enda kõrvale kaissu. Kahjuks ta lihtsalt niisama kaisus magama ei jää – uinumisega käib meil kaasa mingi unesõnumine, ma ei tea kas see on hea või halva tooniga aga kõlab nagu laulaks karumõmm  endale unelaul. 

Siis lõpuks kella viie aeg sain ma natuke tukkuda. Tukkuda, mitte magada. Võib olla poolenisti magasin, aga nitt  sügavalt, sest päris ebamugav oli. Üks käsi oli kuidagi padja all, sest muidu poleks teda kuhugi panna ja siis laps magas kõrval. Nii saime poole kaheksani oldud, sest ma vahepeal ei julgenud teda voodisse panna kartuses, et ta ärkab kohe üles. Andsin siis süüa ja kussutasin uuesti sügavamale unele. See oli vist esimene kord kus ta mõnda aega oma voodis magas. Ärkas muidugi üheksa ajal niiet ma sain kuskil tund aega korralikku und. 

Tänane hommik oli üldse päris õudne. Magamata ja seetõttu mornis tujus suutsin ma kausi Printsi hommikupudruga põrandale kildudeks pillata. Täna hommikul tahtsin just neid riisihelbeid Hippi kaerajahu asemel katsetada, seega võttis pudru tegemine rohkem aega kui muidu. Oh seda kisa siis, sest ta niikuinii nõudis juba putru. Egas midagi, tegin siis purust hoopis ikkagi. Kausi asemel võtsin nüüd selle Väikese Tallinlase kausi kasutusele, mis on natuke ebamugavam kui see eelmine. 

Õhtul on veel ujumine ka.. Ma ei tea kuidas ma jaksan. Ausalt. 

Praegugi üritan seda patsaani magama panna, kuid tema ainult keerab kõhuli ja itsitab. 

Kuidas ometi normaalsed inimesed oma aktiivsed lapsed ilma kinni sidumata magama saavad?

Oeh.. Nüüd saab aru ise ka, et tal uni on ja nutt on kõva. Aga no mida on vaja siis kõhuli keerata kui ma ta selili olen pannud?